Lapse esimene sõna on enamasti „emme“. Nii oli ka meil, kus Ilse õppis seda sõna sihipäraselt kasutama umbes samal ajal, kui mina temaga koju jäin ehk 9kuuselt. Ilse (praegu 1a ja 9k) jaoks oli „emme“ see vanem, kes temaga kodus oli. Polnud oluline, kas see on isa või ema – tema jaoks oli oluline, et vanem oli tema jaoks igal ajahetkel olemas ja seda võlusõna kasutades saab ta soovitud tähelepanu.

Nii  me käisime koos Ilsega poes, mängutoas, võimlemas või muusikateraapia tunnis ja pidasime omavahel pidevat Marco Polo mängu laadset vestlust, kus Ilse hüüdis muudkui: „Emme!“ ja mina vastu: „Issi!“. Üksjagu muigeid nägin teiste emade nägudel küll, kui Ilse mind taaskord avalikult kõvahäälselt emmeks kutsus. Justnimelt teiste emade nägudel, sest isasid nägin ma kahjuks harva. Õnneks või kahjuks pikalt me seda mängu mängima ei pidanud, sest õige pea tekkis Ilse sõnavarasse ka sõna „issi“.

Tööandjale ei pidanud ma oma soove pikalt selgitama, suhtumine minu otsusesse oli väga positiivne. Suurim hirm, mis mul koju jäämise ees tekkis, oli kartus rutiini ees. Olen väga püsimatu ja  tahtnud pidevalt midagi uut ette võtta. Kodus nelja seina vahel passimine on olnud alati äärmiselt suur katsumus. See hirm ka realiseerus, aga õige kiiresti sain aru, et rutiin beebi elus on see, mis teeb meie mõlema tuju heaks ja elu kergemaks.

Loe uuest ajakirjast BEEBI kodustest issidest ja töötavatest emmedest.