Ahastust täis esimesed kuud! Surmväsinud ema: meie lõputuna näiva koolikute võitluse lõpetas lastearsti visiit

Koolikud ei piina ainult last, vaid ka vanemaid. Seega asusime nende vastu ühiselt võitlema. Et uue elu esimesed neli kuud ei ­mööduks ainult valu­nutus, ahastuses ning jalust nõrgaks võtvast väsimusest halliks värvunud maailmas.

Alustasime muidugi sellest, et kurtsime muret perearstile ja lasime analüüsida, kas lapse organismis on piisavalt vitamiine. Tüdruk oli paberite järgi terve nagu purikas ning kasvas kenasti. Kuulsime arstilt, et see kõik läheb mööda. Järgmisena seadsime sammud kõhukliinikusse ultrahelisse. Noor meesarst võttis lapse ette täie tõsidusega, kuid viie minuti möödudes tõstis ta käed löödult üles: kõhus on liiga palju gaase, et midagi näha ega öelda, aga küll aeg aitab.

Siis leidsime ühel päeval end ka lastehaigla erakorralise meditsiini osakonnast. Kõhuga oli probleeme olnud juba pikemalt ja enam ei püsinud sees ükski lonks piima. Sealtki tulime tagasi sama targalt, nõuandega “midagi pole teha, kannatage see aeg ära”. 

Nii me siis kannatasime. Kõik kannatasime. Silm väsimusest udune, käed kussutamisest väsinud ja