Meie vapper võitlus villidega
“Praegu on meil kõik veel hästi, on olnud palju hullemaid aegu,” sõnab Ingrit Ruddi (30), kui neile Raplasse külla jõuame. Pesamuna Lisandra (1,5) asjatab elutoa põrandal. Cassandra (6) istub diivanil ja lehitseb raamatut. Tüdruku vasaku suunurga juures on suur punane laik – nagu raske põletushaava värske jälg. Kleidi käisest paistab tulitav käsivars ja kõik ta kümme sõrme on marliga kinni seotud. Neid sidemeid vahetab ema igal hommikul ja õhtul, desinfitseerides enne küünte veritsevad ümbrused.
Nii on Ingrit teinud üle kuue aasta, iga päev, vahel mitu korda päevas. Samuti puhastab ta tütart üle keha sealt, kuhu pärast villi purunemist on tekkinud haav. Tüdrukute isa Sander (31) töötab Rootsis ega saa pidevalt toeks olla.
Arstid nõutud
Kui Cassandra ühel kenal detsembripäeval sündis, ei osanud ta vanemad midagi halba aimata. Cassandra paistis täiesti terve tüdruk. Tõsi, kui ema tirtsu lähemalt uuris, avastas ta kolmel imetillukesel näpul vesivilli. Kui ta neid sünnitusmajas arstile näitas, rehmas too käega: ju lutsis beebi emaüsas näppe!
Kodus villid paraku ei kadunud, vaid neid lisandus – kõigepealt kõrvalestale ja siis juba igale poole. “Kui ühele käele tuli vill, siis kohe ka teisele. Samamoodi oli jalgade ja ülejäänud kehaga, kõik käis sünkroonis,” kirjeldab ema haiguse kulgu.
