Epu (34) peres kasvab kaks last: oktoobris kaheseks saav poeg Ralf ja 12aastane tütar Eelin. Tööle naasmine tõusis päevakorda, kui poeg sai 1,5aastaseks. Senine töökoht juba ootas teda, kuid sinna Epp ei kiirustanud – ta soovis lapsega kodus olla võimalikult kaua. Ootamatult saatis tuttav talle aga edasi ühe põneva tööpakkumise.

Epp ütleb, et vaatas oma pisipõnni, väike torge südames, teades ise, et vähemalt CV peab ta konkursile saatma. “Olin tööst selle riigiasutuse heaks unistanud aastaid!" 

Uue tööandjaga oli ta algusest peale aus: ta polnud jõudnud veel midagi teha, et tööle naasmist hõlbustada, vaid alles otsis lahendusi, et töö- ja pereelu ühitada. Samas tunnustab Epp tööandjat, kes võttis juba töövestlusel palju pingeid maha, pakkus paindlikke töö­võimalusi ja andis mõista, et kontoris veedetud ajast olulisem on tulemus. 

Triin (31) kandideeris alla kaheaastase lapse kõrvalt finantssektori ettevõttesse sekretäriks. Naisel oli nii nõutud kõrgharidus kui ka töökogemus panganduses. Ta läbis grupitööd ja testid edukalt, kuid viimane vestlus juhiga võttis ootamatu pöörde. “Ülemus hakkas väga põhjalikult lapsega seotu kohta uurima,” meenutab Triin. “Kas sul on ikka lastehoiu koht? Mis sa teed, kui laps haigeks jääb? On teil toetavad vanavanemad või mees valmis vahel haige lapsega koju jääma?” Triinule tundusid küsimused liiga isiklikud ja eraelulised, aga teadmata enda õigusi, vastas nii, nagu asjad olid, midagi varjamata. Valituks osutuski teine kandidaat, kellel lapsi polnud. 

Ann (33) räägib, et tööandja pidas teda sobivaks kandidaadiks seni, kuni tuli välja, et Annil on kolm last. Siis muutus nii värbaja näoilme kui ka jutt, kiirelt tõmbas ta vestluse kokku ja lubas viisakalt tagasi helistada, et teatada konkursi tulemustest. Seda ei juhtunud. Kahe aasta jooksul on Ann kandideerinud ligi kahekümnele töökohale, kuid saanud igalt poolt vastuse, et sobiv kandidaat on leitud. Ometi on Annil töökogemus, väljaõpe, haridus ja ambitsioon tööd teha.