Kasvatan üksi väikest last ja valikuid pole. Leides tütre õhtul lasteaias ainsa lapsena ema ootamas, pigistaks keegi justkui mu südame katki

Maarja (28) kuuleb tütre lasteaiast alatasa vihjeid, et väikelastele võiks anda rohkem puhkepäevi ja õhtul neile varem järele jõuda. “Sellised kommentaarid riivavad hinge,” tunnistab ta. “Muidugi süüdistan ennast - kool ja töö võtavad aja, mida tahaksin pühendada tütrele." Üksikemana teeb ta kõik, mis tema võimuses, et käia tööl ja kasvatada last.

“Ma tean ise ka, et mu laps tahaks rohkem puhata – aga kui ma seda talle võimaldada ei saa, pole vaja seda üha uuesti ja uuesti korrata,” sõnab logistikuna töötav Maarja (28) niigi süü- ja kahjutundest pakatades. Ta pani tütar ­Cattaleya (3) lasteaeda, kui too oli aasta ja kaheksa kuud vana.

Lasteaia psühholoog selgitab, miks lapsel peakski olema üks lasteaiavaba päev nädalas, vaata SIIA!

Millest Pere ja Kodu detsembrinumbris veel juttu, loe SIIT

Harilikult läheb Cattaleya lasteaeda veerand üheksaks ja ema jõuab talle järele enne poolt kuut õhtul – tihti on tüdruk siis rühmas viimane. “Alati mõtlen lasteaeda kiirustades, et oleks seal mõni laps veel. Ma tõesti ei saa aru, kuidas vanemad lastele nii vara järele jõuavad." Maarjal tuleb terve arginädal ise ära korraldada ja välja vedada - lihtne see alati pole.

Ühel perioodil, kui emal oli tihe graafik, olid Cattaleya emotsioonid täitsa laes. Tüdruk hakkas lasteaiakaaslasi lööma, näpistama ja hammustama.