Ma ei julgenud soovimatust rasedusest kellelegi rääkida, nii suur oli häbi. Ometi ma ju võtsin korralikult beebipille

Karinil oli pereloomisest väga kindel ettekujutus: enne beebit lootis ta kaaslasega mitu aastat koos olla ja teineteist tundma õppida. Nemad olid Martiniga koos olnud vaid üürikesed 2,5 kuud.

Millest värskes ajakirjas 9 kuud veel juttu, vaata SIIT!

Positiivset rasedustesti seostatakse enamasti ülevoolava õnnega. Kuid vahel paiskavad need kaks saatuslikku triipu naise maailma mõneks ajaks hoopis segi. Eesti naised jagavad enda lugusid sellest, kuidas nad planeerimatult raskuste kiuste emaks said.

“Tundsin ennast elus paraja läbikukkujana, et selline asi juhtunud oli,” jutustab Karin, kelle jaoks möödus rasedus psüühiliselt keeruliselt. “Ma ei tundnud ennast õnnelikuna. Heitsin endale väga palju asju ette ja olin iseendas pettunud. Taolisi “miks just mina” momente oli raseduse jooksul ikka päris palju. Kurnasin ennast enesesüüdistamisega liialt.” Saatusel olid aga omad plaanid.