Õnnetud pildikesed Eesti perede igapäevaelust ehk kuidas isolatsioon ühiskonda lõhestab ja ajab meid tülli
Eesti inimesed elavad praegu totaalselt erinevas maailmas ja jagunevad laias laastus kaheks. On kodusolekut nautivad inimesed – viimaks on aega aiatöid teha ja võimalus näha oma teismelisi lapsi! Ja siis on inimesed, kes tegelevad igapäevase ellujäämisega olmetasandil – koroonakriisi nähtamatud ohvrid, nagu sõnastas hiljuti tabavalt Kaja Kallas.
Isolatsioonis on justkui esimene Eesti ja teine Eesti. Ühed seisavad ühel pool kuristikuserva, teised teisel pool. Esimene seltskond aga ei mõista, mis teisel kodus praegu nii suurt häda peaks olema. Kogusin kokku kuus pildikest koroonaelust. Nende sarnaseid peresid aga ei ole kuus, vaid kõvasti rohkem. Nähtamatuid, häbiga võitlevaid, vaikivaid koroonaohvreid.
See on lubatud, aga sa oled vastutustundetu
Selles olukorras on vaja üheselt mõistetavaid reegleid, mis ei räägiks üksteisele vastu. Praegused korraldused tekitavad segadust. 2+2 reegli järgi justkui peaks olema lubatud mõne üksiku inimesega väljaspool peret suhelda, samas on seal kõrval jõuline sõnum PÜSI KODUS - muidu levitad tapvat viirust. Exitiga seoses oleks otsustajatel hea mõelda, et järgmised sõnumid oleks selged ja üheselt mõistetavad. Ja meenutage, kui edukad on olnud alkoholi liigtarbimisega võitlemisel kampaaniad Joo poole vähem või Septembris ei joo. Äkki seaks selged reeglid, kuidas suhelda poole vähem, aga turvaliselt?
1. Reelika ja Kristo lugu: see ajab ju varem või hiljem peast segi!
Reelika (36) ja Kristo (37) kasvatavad kahte aktiivset last, 2-aastast tüdrukut ja 4-aastast poissi. Igapäevane elu on pehmelt öeldes intensiivne. Katsu sa sellises vanuses lastele selgeks teha, et nüüd ära mõned tunnid sega, emme teeb tööd. Reelikal on päevas mitu Skype-koosolekut, lastele tuleb kolm korda päevas süüa teha. „Ajab täiesti hulluks, peast segi!“ ei hoia Reelika tagasi. „Mitte millelegi pole võimalik keskenduda, ei tööle, ei lastele...“
Ta laseks küll lastel eriolukorras kas või päev otsa ekraanide ees passida ja võileibu süüa, kuid pärast tuleb selle eest valusat lõivu maksta – lapsed lähevad passiivsest teleka ees olemisest pööraseks. Ka ühekülgne toit ei aita tujule kaasa. Kristo püüab päästa oma äri, mille nimel on ta kümme aastat rassinud - see oli tema unistus, millest enam suurt midagi järgi pole. Kõik tundub minevat iga päevaga aina hullemaks.
