Ei ole me sugugi praegusel kriisiajal kõik ühes paadis

Siin Hispaanias on inimesed juba kodudest väljas ja natukenegi rõõmsamad, maailmalõpp hakkab lõppema. Ja mina, kes ma kogu aeg olen teiste ees positiivset joont ajanud, julgen nüüd öelda, et tegin selle varjus läbi tõelise läbipõlemise. Kui väga halb hakkas, kirjutasin igaks juhuks kiiruga mehele igasuguseid paroole üles. Ja mõtlesin, et ma ei saa ju enne otsi anda, kui raamat lõpetatud ja lapsed suureks kasvatatud…

Ma küll kirjutan endast üsnagi suurel määral blogis asju välja, siis kui enda sisse mure (või rõõm) enam ei mahu. Aga ikka kipub nii olema, et mingid asjad jäävad selleks kuu tagumiseks küljeks, varju. Mõni asi on liiga isiklik, mõne asjaga ei taha oma lähedasi, kes võivad lugema sattuda, hirmutada, mõne asjaga ei oska lihtsalt sõnu ritta seada, mõne asjaga on seotud teised inimesed ja ei taha nende privaatsust rikkuda jne.

Nii et samal ajal, kui ma siin jagasin koroonauudiseid ja et ”we can do it” ja proovisin pilve taga päikest näha ja instasse või fb ilusaid pilte panna, elasin ma tegelikult ise täieliku breakdowni läbi.

Kas see oli koroonakriis, mis tõi mulle nädalajagu täielikku põrgut — paanilist hirmu, peataolekut ja emotsionaalset augusolekut?

Algas see täeiesti ootamatult — ükspäev siin keset seda koroonakarantiiniaega istusin rahulikult voodi peal ja nokitsesin midagi telefonis, kui järsku tundsin, et rinnus kuidagi pressib ja raske on hingata. Ütlesin veel Artjomile naljaga, et mul vist hakkas nüüd koroona. Pidin kuidagi sügavalt hingeldama, et õhku saada. Natuke varem oli mul kael ja vasak õlg valutama hakanud, aga ei pannud seda kohe väga tähele, sest halb rüht jne, loomulik värk. Aga kui hakkas raske hingata ja kuskil rinnus või kes teab kus torkima ja pressima, läks hirmsaks. Selline kuum ja rõhuv tunne oli kuskil sügaval rindkeres. Mäletan seda mõtet, et juskui sünnitusvalu, ainult et mitte kõhus, vaid ülakehas. Siis hakkas juba seljas ka valutama ja torkima. Proovisin pikali olla, püsti olla, kõndida, kuidagigi, et üle läheks ja oigasin omaette. Lisaks kõigele iiveldas veel ka. Kuskil poole tunni pärast läks paremaks, torkis kergelt vaid õlapiirkonnas ja seljas. Ja noh, tohutu hirm ja paanika oli ka.

Ja mõtlesin — mida teha? Emosse minna ei tahaks koroonaajal ju (ja kas saabki?) Ja mis see üldse oli, närvivalu, halvast asendist mingi kramp, südamega midagi?

Ja siis läksin ma muidugimõista doktor Google konsultatsioonile. Naiste mini-infarkt, ütles dr Google enesekindlalt.

Paanika läks veel suuremaks

Kahetsesin, et ei tulnud pähe kiirabi kutsuda, aga nüüd tundus juba liiga hilja selleks. Ja neil on ju tähtsamatki teha praegusel ajal, ja võib olla pole dr Google diagnoos ikka õige. Võtsin ühe aspiriini, just in case, pidavat infarkti puhul kasuks tulema, verd vedeldama.

Kirjutasin igaks juhuks kiiruga Artjomile igasuguseid paroole üles. Ja mõtlesin, et damn, ma ei saa ju enne otsi anda, kui raamat lõpetatud ja lapsed suureks kasvatatud…

Helistasin nädala alguses oma Hispaania perearstile ka, et aega saada. Me pole tegelikult kunagi kohtunud, sest mul pole kuue aasta jooksul siin perearstivajadust tekkinudki, kes see ikka mingi nohuga arsti juurde ronib…

Ütles — kui valutab, võta paratsetamooli. Küsisin, kas ei võinud midagi südamega olla? Ütles — ei, sa liiga noor.

Proovisin siis mitte tähele panna neid torkeid ja nii palju kui vähegi võimalik ignoreerida kogu seda teemat. Rohkem mitte googeldada ka. Mõtlesin, et kui karantiin möödas, ehk õnnestub siis uuesti arsti jutule saada ja igaks juhuks EKG teha. Et las seni olla. Kui juba arst ka nii arvas.

Aga proovi sa surmahirmu ignoreerida, seda enam, et oled sellega täitsa üksi, sest ei taha seda koormat kellegagi jagada, kõigil on endalgi praegusel ajal niigi raske, omad koormad kanda. Nii et ikka vahel juhtus, et istusin üksi pimedas ja nutsin seda muret välja, kuigi teadsin, et ei tohi, et stress teeb ju ainult hullemaks. Ja ma ju tean seda lugu, mida paljud siin viimaste kuude jooksul on jaganud — et hirm võtab rohkem elusid, kui vikatimees.

Järgnes nädal täielikku põrgut — paanilist hirmu, peataolekut ja emotsionaalset augusolekut. Proovisin kõigile öelda, et pole hullu, juba parem, ei tahtnud kedagi hirmutada, aga tegelikult oli ikka sama hull, ikka muudkui torkis, öösiti poolunes tundsin, et kohe annab süda otsad ja ongi finito. Ja võtsin ikka iga päev aspiriini edasi igaks juhuks.

Ja unenäod

Nägin unes, kuidas koos vanaisaga (kes ei ole enam elavate kirjas) laua taga istusin ja mingeid krõbedaid saiakesi sõin. Me olime lastega tal külas ja hakkasime juba ära sättima, tal oli hea meel, sest tahtis omaette rahulikult pikutada, aga lapsed muudkui kilkasid ja segasid. Ärkasin üles ja mõtlesin, et see veel nüüd siis puudus. Veelkord üks unenägu, mis võib kes teab mida tähendada ja ma tõesti ei taha isegi teada, mida. Ja eelmine kord, kui unes vanaema-vanaisa juures käisin, see hästi ei lõppenud, keegi läks sinna maailma kaasa.

10 päeva peale kogu selle hullumaja algust ärkasin ma keset ööd üles ja tundsin ennast jube veidralt, kuidagi hästi ärevil, pea käis ringi, käed surisesid, suu kuivas. Artjom arvas, et ehk on vererõhk kõrge. Ma ise ei osanud midagi arvata…tundsin ainult, et olukord on sitt.

Vererõhk ja rohud

Hommikul läksin apteeki, et vererõhku kontrollida. Aga see koroona-aeg ju — nende juures enam ei saa mõõta. Saatsid mind lähimasse Centro de Saludi ehk perearstikeskusesse. Läksin siis sinna, natuke ootamist ja mõõdeti ära: 160/90. Sinu vanuse kohta kõrge jaa, öeldi (bliin, oli nüüd seda vaja; ja jess, ei tulnudki ilmaasjata neid tülitama, käisid peast mõlemad mõtted korraga läbi). Viidi mind järgmise kabineti ukse taha. Rääkisin sealsele tädikesele kogu loo algusest lõpuni ära, no nii palju kui mu hispaaniakeelne meditsiinisõnavara seda võimaldas. Kuulas südant, katsus siit-sealt selga ja andis mingid kaks tabletti keele alla. 20 min pärast mõõdeti uuesti vererõhku — ilus, 110/70. Kuna süda tuksus ka ilusti kenasti õiges rütmis, arvas arst, et ehk on tegemist mingi selja lihaspõletiku või spasmiga (kui ma õigesti aru sain), kirjutas mingisugused lihaseid lõõgastavad tabletid ja soovitas ikka oma perearsti juurde pöörduda, et täpsemad analüüsid ja südamefilm teha. Vererõhutabletid kirjutas ka igaks juhuks välja, et kui peaksin jälle tundma, et kõrge, siis võtaksin.

Muide, need esimesed, spasmitabletid olid täpselt samad, mida mu vanaisagi võttis. Ma ei teagi, mille puhul nad tema menüüs olid.

Umbes 5-6 päeval peale ravikuuri algust hakkasidki need veidrad valud ära kaduma. Kas aitasid tabletid, või peale arsti ülevaatust (küll väga pinnapealset, aga siiski!) oli lihtsalt süda rahulikum, või siis aitas see, et karantiiniolukord hakkas lõppema ja võisime lastega jalutamas hakata käima ja keha sai rohkem liikumist ja vähem sundasendit. Ma ei tea. Ja polegi oluline, tähtis on, et nüüd on ok ja sain kõik ausalt südamelt ära rääkida.

Ja sünnipäevaks saan nüüd vererõhuaparaadi…. Jep, olengi omadega nüüd siis selliste kingituste vanusesse jõudnud…

Igatahes on mul parem olla ja saan rääkida, kuidas asjad on edasi liikunud.

Kriisist väljumise 0-faas ja distantsõppe jätkumine

Me oleme siin endiselt alles kriisist väljumise 0-faasis, kuigi kõik lootsid, et esmaspäevast algab faas 1 juba. Nii et jah. Eks karta oligi, aga nüüd pole enam selles ka kahtlustki, et lapsed enne septembrit tagasi kooli ei saa.

Seega, koduõpe meil siin Hispaanias jätkub ja tase läheb klassides ilmselt veelgi ebaühtlasemaks: mõnele sobib koduõppe kontseptsioon paremini kui teisele, mõni laps vajab kõrval näpuga järje ajamist või piitsa-präänikut, mõned vanemad teevad tööd ja on lapse aitamiseks vähem (või üldse mitte) aega, mõned vanemad (või lapsed) on haiged või haiglates, mõned on praeguse kriisiaja ja rahamurede tõttu täielikus deprekas, mõned…. ühesõnaga lõputult variante. Ei ole ju kõigil seda vaba poolt päeva (või nt kui neli last ja üksikvanem, siis päeva jooksul mitme päeva jagu aega ja energiat) või lapsehoidjat või eraõpetajat võtta. Just nagu keegi kuskil tabavalt ütles, et ei ole me sugugi praegusel kriisiajal kõik ühes paadis, paadid on erinevad. vaid meri on üks ja sama.

Õnneks on minu lapsed veel nii väiksed, et see kolm kuud ei muuda nende elus väga midagi, õpitavad teemad ei ole veel nii rasked ega tõsised. Nii et siin all good õnneks. Jaotasime ära ka, Artjom leiab iga päev Aleksandri kooliasjade jaoks paar tundi ja mina Danieli jaoks. Kusjuures — kuigi Aleksandr on suurem ja rohkem ülesandeid, siis temaga on mõnes mõttes lihtsam. Ta on koostööaltim, kohusetundlikum. Tal pole probleemi õpetajale hispaaniakeelne video teha. Ja videosilla vahendusel tehtavatel iganädalastel klassikokkutulekutel osaleb ka, mis sest, et pigem kuulaja rollis ja vastab küsimustele pigem “jah” ja “ei” vormis, mitte ei lobise maid ja ilmu kokku, nagu mõned teised neil seal. Üldse kasutavad nad igasuguseid erinevaid asju ja programme jne, e-kooliks on ClassDojo äpp, oli juba enne koroonat, lisaks teevad ülesandeid Kahootis, neil on lisaks päris paber-õpikute kõrval digiversioon ka, siis veel need “konverentskõned” jne. Ja tundub, et selliseid murelapsi, kes kaasa ei tööta või kellel töövahendeid pole, neil ei olegi klassis.

Lapsevanemad arutavad ülesandeid veel whatsapis ka läbi, kui kellelgi mõni tehniline probleem on või digitaalne õpik või sealne audio ei avane vms. Ja seda arutavad muidugi ka, et oma päevatöö kõrvalt on ikka jube raske lisaks õpetajaametit pidada ja kõigega järje peale jõuda. Üks isa seal, kellel ajaprobleemi ei ole, aitab muudkui kõiki, teeb teistele väikseid õpetusvideosid kuidas mingi programm tööle saada jne. Mõnus ühtne klass.

Aga Dani…. kuigi tal on väga lihtsad ülesanded, siis vahel võtab mitu tundi aega, et ta oma trotsist üle saaks ja mingi asja paberile kirja paneks. Küll kirjutab hoopis mingi rumaluse. Kustutan ära. Kirjutab jälle. Kustutan uuesti ära. Siis läheb minema üldse ja vahel paugutab uksi ka. Et miks peab ja see on igav ja tee ise jne. Täpselt nagu 5-aastane teismeline oleks kodus. Nii et 10min ülesande peale läheb vabalt 2 tundi ära ja pole välistatud ei Dani ega ka minu pisarad. Ja ta reaalselt tunnebki, et need ülesanded on täiega igavad ja titekad. Ta tahaks hoopis mingeid eksperimente teha, midagi ehitada, leiutada. Näiteks on tal plaanis, et kui meil pesumasin peaks jälle katki minema, siis ta teeb ise uue. Vahepeal proovis ise drooni ehitada. Võttis mingilt laste plastikventikalt propelleri, kuskilt mingi asja lammutamisest sai väikse mootori, ühendab muudkui juhtmeid ja patareisid ja kruvib aga igasuguseid mänguasju, seadmeid, pulte, vanu telefone ja muid asju lahti, et vaadata, mis seal sees on ja mida uut põnevat nendest kokku saaks panna. Ütle siis sellisele, et joonista maja ja sinna sisse oma pere. Igav ju. Dani klassi õppetöö toimub läbi whatsapi. Hommikul kirjutab õpetaja sinna päeva ülesande, lisab mõne youtube video antud teemast, mõned näited jne ja siis sinnasamma saadavad kõik lapsed (või noh, lapsevanemad) foto või video tehtud tööst. Töötab hästi, kõik ühes kohas ja hea teiste töid ka vaadata.

Nii et tuleb veel viimased jõuvarud kokku võtta — kaks kuud koduõpet saab juba kohe-kohe täis ja ilmselt tuleb veel jaanipäevani vastu pidada.

“Milline issi esimene töö oli?” uuris Aleksandr ükspäev. “Ja teine?” “Ja kolmas?”

“Ja siis tuli kitarritöö ja fototöö,” arvas ta ise edasi. Njah, kunagi väiksena ta ju rääkis koolis, et tema issi töötab kitarristina ja inimesed viskavad sente…

“Aga milline sinu esimene töö olema hakkab?” küsin hoopis vastu. Ta ei tea. Vanasti oli lihtne, alguses oli unistusteametiks politseinik või tuletõrjuja ja siis tondipüüdja ja viimasel ajal ninja.

“Ei-ei, need on liiga ohtlikud,” ütleb ta nüüd. Ei ole see koroonaaeg hästi mõjunud, mkmmm. Teab nüüd, et out there on kuri ja ohtlik maailm. Mitte ükski teine amet, mida talle soovitan, ka ei sobi. Isegi pangadirektoriks ei taha, mis sest, et matemaatika talle üldiselt meeldib, aga seal peab ju LIIGA suuri numbreid oskama. Lõpuks otsustab, et hakkab ka aednikuks, lilli kastma nagu Daniel. Peaksin vist ka nendega ühinema, perefirma tegema…

Kusjuures naabrid meil siin. Vastaskorteri onu tõi meile pool kookost ükspäev, kui rõduplaksutamise ajal Artjomiga juttu ajades kuulis, et tal tööga nullseis praegu. Altpoolt üks naabritädi tõi terve suure kotitäie raamatuid lastele. Kõik ikka muretsevad ja hoiavad üksteisel silma peal, et keegi hätta ei jääks, isegi sellistel vähem-omadel nagu meie.

Allikas: seitsmemaajameretaga.com