Kahe aastaga kolm last! Kuidas me sellega küll toime tuleme?

Noorena unistasin, et saaksin kunagi kaksikud. 2017. aastal, kui meie esimene tütar Saara Sierra polnud veel kahenegi, otsustasidki meiega liituda ühemunaraku kaksikud Ariel ja Aurora. Rõõm oli suur, kuid paratamatult kippusid terve raseduseaeg pähe ka muremõtted — lisaks riskirasedusele ka seetõttu, et meie esimene tütar oli kaksikute sündides vaid 1 aasta ja 10 kuu vanune — kuidas me ometi selle kõigega toime tuleme?

Algus oli raske, ei hakka seda varjama! Ja kuna sõbrad ja sugulased uurisid alalõpmata meie käekäigu kohta, tekkis idee koondada kogu info ühte kohta ja nii sai loodud blogi “2aastaga3last”. See hoidis kõvasti kokku minu aega, vastamaks oma sõprade-tuttavate korduvatele küsimustele, vaid saatsin neile lihtsalt lingi, kus jagasin jooksvalt meie elu-olu, koos kõigi murede ja rõõmudega.

Mina olen Reili ja minu parim tiim koosneb mu abikaasast Jan-Joonasest ning meie kolmest imelisest tütrest — Saara Sierrast, Arielist ja Aurorast.

Meie pere teeb meie endi jaoks eriliseks üks maagiline kuupäev — 28. märts! See on nii minu, kui mu kaasa sünnipäev, meie suhte alguskuupäev aastast 2013, mis sai ka ametlikuks koroonapulmaga 2020 aastal, ikka 28. märtsil.

Igapäevaelu kõrvalt see blogi sünnibki

Lapsed kõik magama saadud, pikutan ise nende vahel, sest hoidku vaid selle eest, et mul pissihäda või muu vajadus liikumiseks peaks tulema, sest siis on Ariel kindlasti kohe kisaga ärkvel, äratades sedasi VÄHEMALT ka Aurora, kui mitte ka Saara… Seega ma siis vegeteerin seal, n-ö kohustuslikus korras võtan ka aja maha ja pikutan koos lastega — vastan meilidele ja sõnumitele, otsin internetist päeva jooksul tekkinud ideedele lahendeid ja kui jõuan, kirjutan ka blogi.

Kuniks kõik lapsed ärganud, mängime esimeste usinatega üleval korrusel ning pärast seda liigume alla kööki süüa tegema. Lastele tihti jälle juba mõni leivaviil pihku, et kisa ei kurdistaks ning kui söök valmis, liigume jälle välja, seekord siis esmalt sööma. See aeg jõuab tihti ka Joonas juba koju ning pärast sööki lähme kõik koos veel mänguväljakule või kodu lähedal asuvasse seiklusparki.

Tagasi koju liigume 20-21 aeg, olenevalt päevast. Siis annan toas neile veel õhtuse müsli, kohupiima või lihtsalt kamapallid ning liigume üleskorrusele. Seal saavad lapsed veel ca tunnike mängida ja kui keegi pole üleväsinud või mõne hamba tuleku puhul liiga emme külge klammerdunud, jätan nad hetkeks Joonasega ja hiilin ise vaikselt duši alla. Kui ma juba nädal aega pole jõudnud jalgu epilleerida päeva jooksul omaette mängivate laste kõrvalt, siis võtan selle ka õhtul plaani. Teen ühe jala — panen epilaatori kinni ja kuulatan, ega keegi ei nuta juba ja emmet ei otsi. Vaikus! Saan jätkata. Alustan teise jalaga ja tsuurrrrdi. Epilaatori aku tühi! Pole siis midagi, lähen võtan lapsed Joonaselt üle ja hakkan neid vanni panema järjest. Järgmisel päeval käin ringi ühe epileeritud jalaga #emaelu - teisega jätkan homme õhtul!

Kõik kolm korraga vannitatud, peseme hambad ja läheme voodisse, kus mina vaatan kaksikutega raamatut ja seejärel silitan nad magama, Joonas samal ajal loeb meie kõrval Saarale 2-3 muinasjuttu — mulle ka nii meeldib seda kuulata. Mitte seda jutu sisu, vaid lugemist. Viimane jutt läbi, poeb Saara ka mu kaissu, paneme tule kustu ja Joonas läheb omi asju toimetama. Selleks ajaks kaksikud juba magavad ja saan Saarat kaisutada, natuke jutustame möödunud päevast ja siis laulan ta magama. Ja SIIS on see PÄRIS MINU AEG — ära naera — IKKA nende kolme vahel seal - hakkan ma kirjutama blogi ning viimaks ka uinun.

Keegi peab alati kisama

Jah, vähemalt üks ikka. Põhimõtteliselt koguaeg. Kolme väikse lapsega tekib selline tunne igatahes küll. Neil ei pea suurt muret olemagi, piisab vaid, kui tahetakse sama mänguasja, kõik koos emme sülle (veel enam, tingimusel, et kedagi teist seal samal ajal ei istu, andes oma soovist märku teist jõuga ära lükates), söögi valmimist oodates, ärgates ja kui emme kohe esimesel sekundil ei paista, soovist õue minna, aga viimast alles riietatakse jne, jne, jne…

Saara oli (no tegelikult on enamasti siiani) suhteliselt vaikne laps ja nagu ikka, kui olin näiteks meie Haapsalu korteris, kus naabrid hästi läbi seina kostavad või sõpradega koos kuskil tripil, siis nagu Murphy, Saara öösel või õhtul magama jäädes need harvad korrad kisas ja mina tundsin nagu mingeid süümekaid või piinlikkust naabrite ja teiste ees, et kuidas mu laps küll sedasi nende rahu rikub..

Pseudoprobleemid, eksole? Nagu kunagi keegi ütles, et kaksikute emade eeliseks on see, et ei teki sünnitusjärgset depressiooni — sest selleks lihtsalt EI OLE aega, siis sama tunnen ma nüüd, oma kolme väikse (karjuva) kõrvalt, et pole aega “muretseda” naabrite pärast korteris, vaid pigem tegeleda lastega, et nutja probleem võimalikult kiiresti lahendada, säästmaks sedasi teisi lapsi ja ennast.

Ehk siis, mida ma öelda tahan — nende ilusate naeratavate nägudega lastepiltide taga on tegelikult reaalne elu, kus keegi kindlasti karjub, kukub või sorib prügikastis, sellistel hetkedel aga ei jätku mul tihti käsi, et seda jäädvustada. Selle asemel tegelen ma aga võimalikult kiire lahenduse leidmisega probleemile, sest keegi meist pole veatu, ka minu lapsed mitte, kuigi ema (minu) silmis on nad ikkagi täiuslikud — ka kisades!

Imelise hetke tabas AileN Photography

Kaksikud, need identsed

Kui need kaks neiut on oma iseloomult nagu öö ja päev, kuu ja päike või siga ja kägu, siis ikkagi tuleb ette neid hetki, kus ma ei jõua ära imestada, kui sünkroonis nad end aeg-ajalt liigutada võivad!

Näiteks võib ette tulla hetki, kus nad rahulikult põrandal istudes mängivad, eri asjadega.. ja siis äkki tekib neil samal hetkel idee, teha midagi muud, nad oma mängu katkestavad, korraga püsti tõusevad ja siis eri suunas jalutavad.

Või siis magades.. olles mõlemad juba sügavasse unne vajunud, tuleb ette kordi, kus nad täpselt ühel ajal sügavalt sisse hingavad, veidike nihelevad ja siis täpselt sama magamispoosi võtavad .

On ju müstiline, kas pole?

Toredate fotode eest tänan taaskord AileN Photography

Naerulinnud!

Meie pere tegemiste kohta saad rohkem teada SIIT!