Merle teab 3 lapse emana täpselt, millised hirmud ja ebakindlused painavad lastega kodus olevaid naisi. Olen ma pärast lapsehoolduspuhkust veel kellelegi vajalik? Tahan ma üldse seda tööd edasi teha? Muutub mu elu veel kunagi normaalseks? Kõik need küsimused on olnud Merle jaoks ülimalt aktuaalsed, kuna ülikoolis õpitud ametist jäi ta seitsmeks aastaks koju, suutmata samasse keskkonda naasta. Nimetades end poolnaljaga paljulapselise pere emaks, kasvatab ta oma 12-aastast tütart ja 11- ja 8-aastaseid poisse koos abikaasa Erkoga, kellega nad on koos olnud alates keskkoolist. “Emadus pole takistus, vaid edasiviiv jõud!” nendib ta kindla veendumusega, et just emaduse kogemus pani aluse Breden Kidsile, mistõttu on selles ettevõttes laste kõrvalt töötamine mitte üksnes aktsepteeritud, vaid suisa tervitatud.

“Naine ei tohi mitte kunagi olla sunnitud valima kodu või töö vahel. Emade oskused ja teadmised on hindamatud väärtused. Emad suudavad ületada raskused, mis kõik teised maha murravad, kuna neil on laste kasvatamiseks vajalik leidlikkus ja paindlikkus. Ja kui naine veel tunneb, et teda ka tööl usaldatakse, annab see meeletu poweri, oled selle võrra pühendunum ja kannatlikum, empaatilisem ja kartmatum. Emana peab ju pidevalt leiutama ja kunagi ei tea, kuidas päev minema hakkab. Üks mu väga hea sõbranna, kellel on neli poega, andis mulle ühe eluks väga vajaliku tarkusetera - tuleb aktsepteerida lastega kaasnevat hullust. Kõik ei saagi alati minna nii nagu mina tahan!” muigab Merle.

Läbipõlemine kui otsustav hetk

Julgest ja hakkajast natuurist hoolimata tunnistab Merle, et emana on ta käinud läbi kõik äärmused ja ebakindlust on sel teekonnal olnud palju. Ta on olnud enda sõnul nii “rets kanaema” kui meeletu karjäärihunt ja kuigi võiks arvata, et lasteriiete firma looja on õppinud näiteks õmblemist või toote- ja moedisaini, tuli kõrgharidus hoopis avaliku halduse erialal ja viis tööle riigiametisse. “Ma olen terve elu olnud üks suur korraldaja ja maailmaparandaja ja see etapp andis mulle nii mõnedki vajalikud oskused ja õppetunnid. Samas tuli teadmine, et see töö mulle ei sobi, tegelikult kohe alguses. Põlesin heleda leegiga läbi just selle võimuvõitluse ja kõrri kargamise tõttu, mida poliitikas igal sammul kohtab. Lisaks anti mulle mu kogemuste vähesuse ja noorusega võrreldes ebaproportsionaalselt palju vastutust. Stress oli lõpuks nii laes, et keha ütles üles, läksin igal õhtul koju, nutsin abikaasa õlal meeleheitlikult, iga päev oli kui ellujäämisvõitlus. Kui jäin lapsepuhkusele, nägi Erko esimest korda elus minus emotsionaalselt tasakaalukat naist. Ta oli siiani harjunud sellega, et olin pidevalt võitlusväljadel ja tulin “veriste haavadega” koju. Kui ta nägi, et olen kodus palju õnnelikum ja rahulikum, küsiski ta, et mis oleks, kui sa sinna tagasi ei lähekski?”

Toonitades küll mitu korda, et lapseootus polnud seotud eesmärgiga ebameeldivast keskkonnast eemalduda, tõdeb Merle siiski, et emaks saamine võib naise jaoks olla tõeline pääsetee. “Võimalus võtta järelemõtlemise moment hetkel, mil sa enam ei taha teha seda, mida enne, ei ole ju häbiasi! On väga okei tunnistada, et sinu elus on kätte jõudnud emaduse etapp. Ma olin tõeliselt õnnelik lapseootele jäämise üle, sest uskusin siis ja usan siiani, et iga asi peab tulema omal ajal. Olen õppinud usaldama elu ja uskuma, et asjad juhtuvad põhjusega. Nii ma olingi 7 aastat kodus, nautisin seda tohutult ja pühendusin emaks olemisele, aga siiski teadmisega, et see ei kesta igavesti. Nagu kõige muuga, saabus ka kodus olles ühel hetkel taipamine, et see peatükk hakkab läbi saama ja vaja on koduvälist eneseteostust. Kuna mulle on õmblemine alati meeldinud, olin oma lastele hakanud tegema mütse ja riideid. Ostjaskonna suurenedes hakkas üha selgemat kuju omandama idee sellest sissetulek kujundada. Aga idee ja teostuse vahel oli muidugi väga mitmeid aastaid, tohutult rahalisi pingutusi ja pikki perioode peost suhu elamist,” meenutab ta.

Foto: Hendrik Osula

Elumuutev kogemus

“Mul polnud klassikalises mõttes selline lapsepõlv nagu paljudel mu tuttavatel. Kuna ema oli kogu aeg tööl, pidin varakult iseseisvuma ja nägin ära, mida elu endast kujutab. Mingitel perioodidel haletsesin ennast ja unistasin sellest, mida mul polnud… See on hästi inimlik! Ma olin lapsest saadik hästi kohusetundlik ja iseseisev ja praegu tagantjärele tunnen, et tekitasin enda jaoks olukorra, et ma ei tohi kunagi eksida. Ka terve pere eeldas, et Merle on tubli ja saab hakkama. Aga umbes 6-7 aastat tagasi käisin koolitusel, mille viis läbi inimene, kes rääkis oma lapsepõlvest vägivaldsete alkohoolikute peres ja kirjeldas, kuidas ta on täna see, kes ta on, just nimelt seetõttu, kust ta on tulnud. Mulle jõudis ühtäkki kohale, millist elu mina elada tahan. See, et ma tahan minna iga päev töölt koju ja tunda, et olen kombes ja elan hästi. Ja mitte hästi selles mõttes, et rikkalt, vaid et kodu oleks korras, et saaksin oma mehe, laste, kolleegide ja sõpradega hästi läbi, et oleksin terve ja õnnelik. Ühesõnaga, pärast seda taipamist mind ootamatused ja elu keerdkäigud enam niisama kergelt rivist välja ei löö.”

Üheks sellelt samalt koolituselt saadud tõdemuseks on seegi, et mitte kunagi pole liiga hilja alustada millegi enda jaoks olulisega. “Elu on liiga lühike, et teha midagi iseenda heaolu arvelt. Kui jäin koduseks, lubasin endale, et kui tagasi tööle lähen, peab see olema koht, kus mu ümber on inimesed, kes mind toetavad, hoiavad ja ühise eesmärgi nimel tegutsevad. Kui naine on vaimselt katki ja tegeleb päevast-päeva millegagi, mis teda ei täida, paneb ta sellega leppides löögi alla nii lapsed, koduse õhkkonna kui ka iseenda. Et seda mitte teha, olen ma valmis ebamugavusi taluma. Tahan tunda, et kui on elatud, siis nii, et juhtisin oma elu ise ega süüdistanud oma ebaõnnestumistes ei perearsti, peaministrit, koroonaviirust ega kolleege. Ja kui laual on liiga palju ülesandeid, tuleb võtta appi need “tööriistad”, mis aitavad eesmärgini jõuda. Ma olen hästi uudishimulik ja otsin pidevalt uusi lahendusi, mis looks mu ellu uusi väärtusi.”

Merle kuulus hommikurutiin

Üks sellistest pikka aega otsitud “tööriistadest” on hommikurutiin, mille poolest Merle on oma tutvusringkonnas suisa kuulus. See koosneb varasest ärkamisest, meditatsioonist, kergest trennist, päeva planeerimisest ja rahulikust valmistumisest. “Ei ole üht õiget viisi, kuidas oma hommikurutiini kujundada, aga vähemasti minu jaoks rikub see päeva ära, kui kargad hommikul pärast mitme äratuskella edasi lükkamist püsti, haarad ühe käega kohvi, teisega võileiva, krabad lapsed ja jooksed uksest välja. Niimoodi ärritad oma niigi hommikuti ärevama närvisüsteemi nii üles, et päev tuleb väga rabe. Vähemalt minul. Ma ei taha tormata ummisjalu päeva sisse, vaid rahulikult plaane teha, et päeva jooksul tabavad ootamatused mind rajalt maha ei lükkaks. Mind tohutult häirib, kui ma näen, et mõttetu sipsimine ja pidev tulekahjude kustutamine sööb su täiesti ära ja õhtuks oledki kutu.”

Üheks hea enesetunde aluseks loeb Merle ka korraliku ööund. “Mul on vaja umbes 7,5 tundi und ning ärgata vähemalt tund enne teisi. Õnnestunud hommik algab eelmisel õhtul ja kuigi väikeste laste kõrvalt on uni tõeline luksus, kasvavad nad väga ruttu suuremaks, ma luban!” naerab ta. “Hommikune aeg ongi täiesti minu enda oma ja kui ma päris alguses kulutasin umbes pool tundi intensiivsele trennile, siis tegelikult sain üsna ruttu aru, et tegelikult on jooga minu kehale palju parem. Täna kuulub mu hommikusse ka meditatsioon, mida algul tegin juhendatud meditatsiooni äpiga. Seega kõigile, kes pelgavad meditatsiooni ja mõtlevad, et ei saa sellega hakkama, julgen soovitada näiteks sellist äppi nagu Headspace. Kuna armastan väga paberit ja pliiatsit, täidan ma oma päevikut, kirjutan sinna lahti igasuguseid emotsioone ja loetlen asju, mille eest tänulik olen. Ja siis vaatan juba oma päevakavale otsa ja panen paika, mida päeva jooksul tegema pean - see annab mulle kindlustunde ja ka võimaluse õhtul hinnata, kas päev oli edukas ja sain soovitud asjad tehtud ...ja siis hakkabki juba pere ümberringi vaikselt ärkama, krõbistama ja kolistama.”

Lapsed ja mees ei räägi siis, kui “kana pissib”

Võiks ju arvata, et omaenese lapsepõlve kogemustest lähtuvalt kasvatab Merle oma lapsi nüüd hoopis teistmoodi ja hellitab neid igakülgselt, ent tegelikult päris nii pole. “Ma esitan neile hoopis väljakutseid, sest tahan, et nad õpiks, kuidas läbi ebamugavuste kasvada tugevamaks ja vastupidavamaks. Ma püüan mitte olla selline ema, kes teeb neile ette-taha kõik ära, aga proovin neile ka mitte midagi peale suruda. Mul on lapsed kõik juba sellises vanuses, kus kerkivad esile teemad, mis ei puuduta ainult primitiivseid tahtmisi ja vahel ongi väga keeruline aru saada, kas tegu on trotsi või tõsise vastumeelsusega, aga siinkohal me Erkoga täiendame teineteist. On hetki, mil ma tahaks alla anda ja Erko ütleb, et ei, lähme lõpuni ja vastupidi. Ning üks asi, mida kindlasti teen - ma vabandan, kui olen eksinud või üle reageerinud. Minu meelest on okei näidata lastele erinevaid emotsioone. Et ema on ema, ta vahel nutab ja on kuri, et elu pole ainult lust ja lillepidu. Peamine on osata oma emotsioone selgitada, siis ei tee ka lapsed pealiskaudseid järeldusi ega süüdista teisi, vaid õpivad leidma oma erinevate tujude põhjuse. Ma proovin neile pakkuda nii iseseisvust kui tuge, et neist kasvaks enesekindlad inimesed. Kindlasti ei kasvata me Erkoga lapsi nii, et laps räägib siis, kui kana pissib.”

Abielu juures peabki Merle kõige tähtsamaks seda, et abikaasaga moodustuks ühine front ning põhiväärtustes oldaks ühel meelel. “Kui põhimõttelistes küsimustes tekib vastuolu, tuleb maha istuda ja asjad selgeks rääkida. Olgu selleks siis toitumine, liikumine või eneseareng ja aja planeering. Emad ja isad peavad neis asjus ühte sammu astuma. Näiteks meie otsustasime, et lapsed iga päev magusat ei saa, kuna suhkur on põletikutekitaja. Samuti otsustasime, et piimatooteid meie peres ei tarbita, kuna nägime, kui haiged nad olid kogu aeg. Ema või isa üksinda selliseid otsuseid ellu viia ei saa, kuna laps näeb kohe ära, et ahhaa, emalt ei saa, aga isalt saab! Muide, see annab väga palju aega juurde, kui ei pea kogu aeg tegelema haigete lastega,” muigab ta.

Varasemalt pigem mässumeelse iseloomuga Merle tunnistab, et ühe olulise asjana on ta enda juures märganud, et nii elu kui Erko on õpetanud teda olukordadest “pehmemalt läbi voolama” ja diplomaatilisem olema. “Kui mina olen eluaeg olnud tohutu süsteemide looja ja armastaja, siis Erko on alati olnud pigem kulgeja. Alguses meeldis see mulle tohutult ja siis ajas muidugi närvi kah! Aga teda jälgides olengi aru saanud, et tuleb nii isiklikus kui tööalases elus olla heas mõttes kaval ja ennast säästa, pole vaja kohe peale lennata, lahtisest uksest sisse murda ja lõugama hakata, vaid püüda hoopis mõista, mis on teisel inimesel mõttes, mis teda motiveeriks tegema seda, mida ta hetkel ei tee ja aidata näha midagi, mida ta veel ei näe. Võib-olla olen nüüd liiga hästi selle ära õppinud ja võiks vahel rohkem otse öelda. Jälle äärmus, eksole! Üks asi, mida sooviksin enda juures kindlasti edasi arendada, on mõõdutunne. Et ei kalduks kogu aeg ühest äärmusest teise,” lisab ta lõpetuseks.

Kas tunned, et aeg libiseb käest? 5 nippi, kuidas päeva tõhusamaks muuta!
  • Ärka teistest varem ja võta aega iseendaga olemiseks.
  • Tee väike trenn (kas jooga, võimlemine või midagi muud meelepärast).
  • Kujunda endale sobiv hommikurituaal (olgu selleks mõnus toidukord, meditatsioon, ilutoimingud vms)
  • Planeeri päevakava ja pea sellest kinni (piisab 3 asjast, mis peab päeva jooksul tehtud saama).
  • Mine eelmisel õhtul õigel ajal magama!
Jaga
Kommentaarid