Mina olingi see paljulugenud targutav ideaalema: uskusin siiralt, et tean teistest paremini ja olin minutiga kohal nõu andmas ka siis, kui seda ei küsitud
Enne esiklapse sündi olin ka mina ideaalne lapsevanem, kelle igaõhtuseks lektüüriks kasvatusteemalised raamatud ning internet, mille otsingumootor mu lõpututele päringutele jõuetult alla andmas. Paberil tundusin ma endale juba eos suurepärase lapsevanemana. Ma teadsin, millal ja mida peaks üks keskmine beebi tegema, kuidas ja kus mu beebi magama hakkab, kui kaua ta rinda saab, millal ja mis järjekorras lisatoitu annan; ning olin mõtetes juba valmis pannud ka graafiku, millal ning milliseid arendavaid tegevusi me titaga koos tegema hakkame. Ja loomulikult see “ei”-kolmik: ei nutiseadmetele, ei magusale, ei hääle tõstmisele. Minust oli saamas enese üle kontrolli omav ja oma lapsega hästi hakkama saav lapsevanem.
Siis sai minust ema. Esimese lapse ema.
