Otsides jõulutunnet: millised on erinevate Eesti perede vahvad pühadetraditsioonid?

Kuidas luua imelist jõuluõhkkonda, kui lume asemel kipub maad võtma koroonaärevus? Siin meie toimetuse – Elini, Katariina, Monica, Hele-Mai, Merje ja Kerttu mõtted mõnusaks jõuluootuseks.

KUUSK

Terve kuu kunstkuusega

Meie kaunistame kohe detsembri esimestel päevadel kodu rohkete tuledega, ehime kunstkuuse ja sätime üles jõulusokid. Nii poeb jõulu-vibe hetkega hinge! Eelistame kunstkuuske, sest esiteks meeldib meile, et kuusk ehib tuba terve detsembrikuu. Teiseks tundub mulle väga meelevaldne iga aasta üks kuusk maha raiuda ja ta nädala pärast ära visata.

Elin

Esimeseks advendiks jõulupuu akna taha

Toome kuuse alati juba esimeseks advendiks ja paneme ta rõdule. Seal külmas ja lörtsis seisab ta vahel märtsini. Okkad ei pudise, ära visata ei raatsi. Ehime ta uhkelt ja lisame ohtralt tulesid, siis on toast ilus vaadata. Alati saab ka kuuse asukohta kõvasti timmida, et ta oleks toast ja söögilaua tagant ikka õigesti näha. Teise kuuse toome jõulu eel veel, maal olles metsast. See on alati üks nunnu ette­võtmine – väike, pisut rääbakas metsakuusk, kel ei ole lootust suureks kasvada, tuleb siis meie maavanaema jõulupeole.

Hele-Mai

Metsa kuuse järele

“Millal me kuuse toome, millal?” küsivad lapsed väsimatult sellest ajast, kui linnaruumis või poes esimest kuuske silmavad. Vaatan küll imetlevalt erakordselt käharaid ekstra jõuluks kasvatatud kuuski, mis sõprade kodusid ehivad, kuid kõige armsam tundub mulle ikkagi meie märksa kiduram kuuseke, mille ise metsast toonud oleme. Me päästame ta kraaviservalt kuusekambakast või elektriliinide alt, kus tal pikka pidu nagunii pole. Poisid saavad saagida ja pärast veel kuusejalga sättida. Päris ehtsa kuuselõhna toob minu meelest koju vaid metsakuusk. Muidugi on eriti äge, kui saab puu lumisest metsast tuua, kuid jõulutunne tuleb peale ka läbi vihma ja pori oma kuuse järele kahlates.

Ära unusta kuuse eest RMK-le maksta! Uuri lisa rmk.ee/kuuseke.

Kerttu

Kas sai ikka sirgelt?

Mida vähem lund, seda varem kuusk koju tuleb! Vaatasin varem viltu nende peale, kes enne 23. detsembrit jõulupuu tuppa tõid – mu lapsepõlves nii ei tehtud. Ent et kuuse ilu, sära ja lõhna pikemalt nautida, oleme ka ise viimasel ajal puu aina varem tuppa toonud.

Meie peres on kombeks, et isa läheb tütrega kuuske tooma Hortesesse. Alati saab laps ka ehtekese valida ja kui nad on naasnud, algab klassikaline “vaata, kas sai sirgelt, ei, ei, veidi vasakule” vestlus. Lapse­põlvestki seostub jõulutunne mulle kuuse paika­sättimise väga pingelise rituaaliga, vajadusel pisukese tüvesaagimise ja seda mitu päeva meenutavate torkejälgedega kätel.

Merje

Meisterdame ise!

Aasta kõige pimedamal ajal on õhtuti rohkem aega meisterdada. Mitte et me seda ülemäära palju teeksime, aga kuuske ehtides oleme vahel ikka avastanud, et ehteid on vähevõitu ja midagi võiks juurde teha. Kõige rohkem satun siis hoogu muidugi mina. Vanem poeg, kes saab pärast jõule 12, peab seda juba natuke titekaks. Noorem, kes saab enne jõule 4, vajab aga veel palju abi. Ideid me kusagilt ei otsi, sest selleks, et midagi õpetuse järgi teha, olen mina liiga kärsitu. Tavaliselt vaatame lihtsalt oma värviliste paberite, nööride, traatide, kulinate ja muude kaunistuste kogud üle ning nuputame, mida sellest kokku saaks.

Katariina

Ehted kaasavaraks

Meil on komme igal aastal paar ägedat jõulukaunistust lapse n-ö kaasa­varakarpi lisada. Kui laps sündis, sai ta oma jõuluehete karbi, ja igal aastal valime-ostame sinna mõne ägeda juurde. Loomad-linnud on ta lemmikud! Kunagi kodust lahkudes saab ta siis karbitäie mälestusi kaasa.

Monica

Igaüks kaunistab, nagu tahab

Detsembri algul, kui veel ei ole tekkinud jõulumaitsete tüdimus, küpsetame kindlasti hiiglasliku hunniku piparkooke. Ühel päeval on koogitegu ja järgmise veedame kõik koos neid kaunistades. Ma usun, et piparkookide kaunistamise päev lükkabki meie pere jõulukarusselli käima.

Kaunistamiseks on mul suur kingakarbitäis kõiksugu pisikesi nonparelle ja kuivatatud õielehti, pähklipurusid, mis mulle väga meeldivad. Vahel olen ostnud ka spreiga kullavärvi ning eriti erksaid glasuure ja muid imelikke asju profikokkade poodidest. Kõik kaunistavad ja panevad nii suure hunniku glasuuri, kui tahavad, ja kirjutavad peale, mida soovivad.

Hele-Mai

3 x piparkooke

Ei ole meie pere sugugi originaalne – armastame piparkooke küpsetada. Tavaliselt jõuame seda detsembrikuu jooksul teha umbes-täpselt kolm korda. Alati vähem kordi, kui lastele luban, ja kõvasti harvemini, kui lapsed sooviksid. Kui piparkoogiteo lõpus leiab keegi kapinurgast mõne ägeda vormi, mis seekord kasutamata jäi, nõuavad nad ju, et teeme varsti jälle.

Katariina

Perepilt pühadekaardiks

Enamasti teeme enne jõuluaega mu elukaaslase Joeli perega ühise jõulupildi – Joeli vanemad, tema õde ja vend oma lastega, meie kolmekesi (tänaseks kokku 16 inimest). Pea alati õnnestub siis ka oma perest vahva pilt saada, mida jõulu­kaardiks kasutada! Klassikalise ilu asemel eelistame meie veidi kiiksuga pilte.

Merje

Kauneim jõululinn on Eestis Tartu

Võimalik, et olen sünnipärase tartlasena kallutatud, aga tõelise jõulutunde saame igal aastal kätte Tartu Raekoja platsil ka siis, kui maad katab vaid vaevu aimatav lume­kirme. Sinna ei soovita ma minna ürituste ajal või advendi­pühapäeval, pigem muul ajal. Mu poistele meeldib teha riided lõkkelõhnaseks ja see, et ema seal ei hädalda, et kindad käest lendavad. Neile meeldib kolada mööda väikesi majakesi, visata põhu sisse pikali. Seal on nii hubane ja rahulik. Looma­karussellid on hitt vähemalt koolieani.

Kerttu

Jõuluturul glögi mekkimas

Meie käime detsembris alati kogu viieliikmelise perega Tallinna jõuluturul glögi mekkimas. Viimastel aastatel on see toimunud pilkases pimeduses ja vahel lausa vihmasajus, kuid ära pole jäänud kunagi. Kuulata jõulumuusikat, vaadata suurt ehitud kuuske ja juua tulikuuma jõulujooki – jõulutunne lihtsalt peab tulema!

Elin

Poja nõudmisel Lottemaale

Kõiksugu jõulumaadest on meil õnnestunud seni mööda hiilida, kuid ilmselt mitte sel aastal. Käisime suvel Lottemaal ja laps oli vaimustuses. Mis seal salata – ka meile meeldis, millist rõõmu ja entusiasmi kiirgas Lottemaa noortest tegijatest. Kui olukord koroonarindel lubab, tuleb ka jõulu eel üks Lotte-külastus teha, et näha, kuidas talvised sportmängud Mati ja Benitaga välja näevad, vaadata Ave polikliinikus etendust “Ave ja haigusemehike”, teha läbi Lottemaa maraton jne. Üksiti saame lähedal asuva maakodu metsast kuuse koju tuua.

Monica

JÕULUETENDUS

Talvine seiklus imedemaal

Mäletan seda mõnu juba oma lapsepõlvest ja nüüd käin oma poistega alati teatris mõnda jõuluetendust vaatamas. Näiteks Eesti Noorsooteatris tuli just lavale “Jääpüük”. Loo tegelased on kaks venda, õde ja vanaisa. Lapsed on saanud täiskasvanuks ja tuleb vastu võtta otsus, mida teha vanaisa kunagise koduga. Õde-vendi seob kohaga palju imelist, eriti üks talvine seiklus: lapselikust uudis­himust tõukunud katsumus, mis on jäänud seiklejaid saatma kogu eluks. Miks inimese suureks kasvades imesid aina vähemaks jääb?

NB! Teater on loonud publikule turvalised tingimused – hajutatud istumine, korralikult ventileeritud ruumid, rohkelt desovahendeid. Sina palun kanna maski.

Kerttu

Tigupostiga enda tehtud kaardid teele

Üks meie pere pikemaid jõulutavasid on meisterdada kõikidele sõpradele-sugulastele kaardid, mis liiguvad kohale traditsioonilist postiteed. Ühel detsembrikuu õhtul istume terve perega laua taha või põrandale ning alguse saab päkapikkude töötuba. Iga pereliige laseb fantaasial lennata ja mitukümmend postkaarti tulevad igal aastal kõik erisugused, omanäolised.

Elin

Küünlakiiks

Sügistalv on mulle alati olnud kõige masendavam osa aastast. Et see üle elada, harrastan “valgusteraapiat” ehk juba oktoobrist hakkan põletama ohtralt küünlaid. Mida rohkem, seda uhkem! Küünaldest on mu erilised lemmikud sojavahast käsitööküünlad, kuhu on lisatud eeterlikke õlisid.

Monica

Kindla peale minek

Ma olen suur muumifänn ja minu puhul ei pea jõuludeni ootama, kui kellelgi on suur soov mulle mõni muumitass kinkida. Ise pean muuminõusid jõulukingina kindla peale minekuks. Muumitassid tekitavad minu meelest aasta ringi jõulutunde, sest muumid on lihtsalt nii õdusad ja soojad tegelased.

Katariina

Kingitus planeedile – suurtele inimestele kinke ei tee

Alates eelmisest aastast me suguvõsa suurtele inimestele jõulukingitusi ei tee. Ainult lastele. Ja see on üks suuremaid kingitusi üldse. Kui sa ei pea oma jõulukuud veetma kaubanduskeskuses, kui sa ei pea ostma asju, mida kellelgi vaja ei lähe, ja kui sa ei pea jõulupeolt lahkuma, mõeldes: appi, mida ma nüüd nende vaaside ja küünlakaunistustega peale hakkan. Hoiame oma planeeti, teeme talle kingituse, ärme osta… niisama.

Hele-Mai

PÜHAD KÄES

Maale ära!

Mäletan oma esimest jõulu­laupäeva mehe perega maal – tol aastal oli lumi maas ning mehe esimesed õe- ja vennalapsed veel väiksed. Küünlad põlesid laual, laud ise oli kaetud nagu muinasjutus ning üle maja kostis kilkeid ja oli tunda elevust. “Ta tuleb!” pani mindki aknast välja vaatama ja sealt ta tuli – jõulu­vana, läbi lume, kott seljas. Sellist idülli olin varem näinud vaid Hollywoodi filmides ja mäletan, kuidas pisarad tikkusid silma ja klomp kurku.

Nüüdki veedame kõik jõulud sealsamas maamajas, mis iga kord on täis rõõmu­hõiskeid, ühislaule ja võimlemiskavasid. Mida enam lapsi, praeguseks lausa kaheksa, seda enam kinke ja rõõmu.

Merje

Lõkkesupp esimesel jõulupühal

Üks nui neljaks tava on meil veel – iga aasta esimesel jõulupühal keedame lõkke peal suure pajaga suppi. Metsas, mingit teravat ja kuuma supikest. See on imetore, sest tegelikult on söögitegemisel õues ka teine eesmärk – saada laiskus kontidest välja ja kõik õue.

Hele-Mai