Kui ühe pereliikme ärevus on aga koroonaga seoses märkimisväärselt suurem kui teise, tuleb hakata leidma kompromisse - mittesotsiaalsel naisel võibki piisata oma lastega kodus olemisest, väga sotsiaalsel isal aga jääb sellest nii väheks, et ta ei kujutle, et enne valitsuse vastavat korraldust peaks ta töölkäimise lõpetama ja kevadist vabatahtlikult kordama, ilmselt leiaks ta siis ka võimaluse kolleege silmast silma näha ja sõpradega kas või miinuskraadidega ja õues kohtuda.

Olgu see kuidas pidi tahes, on perekondliku üksmeele leidmiseks tarvis teha üht: rääkida!

Rääkida... et mõista ärevama partneri tundeid

Mida täpesemalt ta kardab: kas enda haigestumist? Laste oma? Oma vanemate haigestumist? Töökaotust? Sotsiaalse elu kadumist kuudeks?

Iga punkti puhul, kui hirmu täpsem põhjus hakkab välja kooruma, saab seda leevendada selgitustega - kinnitada, et kogu pere on ettevaatlik, kannab maske, väldib rahvarohkeid kohti, peseb ja vajadusel desob käsi. Haigena, on täna vist siililegi selge, keegi kodust ei lahku. Testitulemusi oodateski on arukas kodus püsida, kui väikseimgi kahtlus. Ja terviseametilt või HOIA äpist lähikontaktse teavituse saabudes käituda vastavalt juhistele.

Laste haigestumise väike protsent peaks suuremat muretsejat rahustama piisavalt, asümptomaatilisuse pärast muretseja lohutuseks ja vanavanemate tervise lisaturvalisuseks võib vältida nendega kohtumisi või kohtuda välistingimustes ja maskidega. Ka nendega annab rääkida - jagada soovitusi, mida vältida või kuidas käituda. Rääkida südamest, oma murest, mitte diktaatorlikult hakata neid keelama kogu elu elamast.

Ka töökaotushirm võib võtta maad paljudes peredes - hea on siinkohal leida aeg ja rääkida läbi kõik võimalused. Mis siis päriselt saaks kui üks või mõlemad töö kaotaks? Mis juhtuks, kui enam laenu maksta ei saaks või autost loobuda tuleb? Nende stsenaariumite läbimõtlemine aitab ka suurima muretseja rahunema sageli panna - ta saab aru, et on plaan B, miks mitte ka C, kui ta end siis veel paremini tunneb.

Rääkida.... et leida kompromiss

Et mitte teise tundeid pisendada, ka neid, mis naeruväärsed tunduda võivad, tasub kompida kompromissipiiri - kas ehk aitaks teie perekonda konkreetsed kokkulepped, olgu siis numbrilised või muul moel mõõdetavad?

Arutage: mida me teeme siis, kui lapse lasteaias/koolis haigestub keegi? Mida me teeme, kui meist keegi haigestub? Kuidas me sel korral kodukontoris töötamise jaotame ja mida on meil kevadest õppida?

Et tulla omalt poolt vastu, võib seada pidepunktid - näiteks leppida kokku, et teie piirkonna/linna nakatumisnäitaja numbrist, millest alates tundub mõlemile arukam ja turvalisem koju jääda, millal maale kolida või kas või kontoris käimine lõpetada.

Ta muretseb, kui sa poodi lähed juba? Ehk kaaluta võimalusel siis e-poe kasutamist. Ära unusta, et ka vähem muretsev partner peab vastu tulema ja olema valmis järelandmisi tegema omalt poolt. Talle ei meeldi et sa bussiga sõidad? Kas oleks see võimalik asendada autoga? Taksoga? Ehk hoopis jalgrattaga, kuni ilm lubab?

Koroona võib inimestes välja tuua uusi külgi - kevad näitas seda juba paljudes peredes ja suhetes. Kevadine riiklikult reguleeritud isolatsioon oli piiritletum - nüüd on aga võimalus oma piirid igal perel vastutustundlikult ise paika seada - nagu iga seadus, ka kodune - vajab see lihtsalt tasakaalukaid ja lahmimisvabasid läbirääkimisi. Alustage neid parem juba täna!

Need ei kanna vilja? Mure on juba pimestavalt suur? Ärge kartke küsida abi! Nõuandeid leiad SIIT Kriis.ee lehelt ja ka peaasi.ee!

Jaga
Kommentaarid