Ema ja isa pühendasid tütrele raamatu: "Hallo, 80ndad!" ehk põnevaid lugusid meenutamiseks ja lastele ettelugemiseks!
"Halloo, 80ndad!" just sellest räägibki - 80ndate asjadest ja nähtustest. Raamatusse on mõnusa lühijutuna koondatud 72 asja ja nähtust - alustades defitsiidist ja lõpetates mänguasjadega, mis täitsid tolle aja laste elu.
Abielupaar Tarieli ja Olivia Liparta valmistasid selle raamatu kahasse - mees kirjutas ja naine joonistas - ning see on pühendatud nende armsale 3,5-aastasele tütrele. "Usume, et raamat võiks pakkuda huvi nii lastele, kui ka nende vanematele, viies nad tollaste asjade ja mälestuste kaudu justkui ajamasinaga ajas tagasi."
Toome sinuni mõned katkendid raamatust:
Multifilmid
Juba üle saja aasta on multifilmid olnud laste elu lahutamatu osa. Nii ka meie lapsepõlves, aga erinevalt tänapäevast oli siis multifilmide valik oluliselt väiksem ja neid sai vaadata palju harvem, kuid seetõttu olid nad veel enam ihaldatud. Multifilme sai vaadata vaid kindlatel kellaaegadel, tavaliselt olid need mõne õhtuse lastesaate osa. Suurem osa 80ndatest oli enamasti kodumaiste multifilmide päralt ja nn Disney multifilmid hakkasid siia jõudma alles kümnendi lõpu poole. Siiski vahepeal näidati lisaks kohalikule toodangule ja nn sots-bloki riikide multifilmidele ka lääne multikaid. Mäletan, et 80ndate keskel näidati ühel suvenädalavahetustel 16-osalist Austraalia animasarja „80 päevaga ümber maailma“ ja seda kogunesime naabrilastega õhinal vaatama, sest midagi nii lahedat polnud me varem näinud.
Õuemängud
Alates 80ndatest on väga kõvasti muutunud laste õuemängud. Üks põhjusi on kindlasti see, et tänapäeva lapsel on ka siseruumides väga palju meelelahutust: mängutoad, multifilmid, arvutimängud ja internet. Välitingimustes saab mängida mänguväljakutel ja rulaparkides. Meie ajal olid mänguväljakud palju lihtsamad ja neid oli vähe, rulaparke polnud üldse olemas. 80ndate laps veetis enamuse oma vabast ajast õues, mängides sõpradega kõikvõimalikke mänge. Mõned nendest mängudest on populaarsed ka praegu, näiteks „Ukakas” ehk peitusemäng ja „Kull” ehk tagaajamismäng. Muist mänge on praeguseks ununenud või mängitakse neid oluliselt vähem. Näiteks olid toona väga populaarsed kõiksugused pallimängud: „Koer”, „Kuum kartul”, „Viis miinust”, „Rahvastepall”, „Mädamuna”, „Pallikool”, „Neli ruutu” jne.
Huvitav on see, et palli tagumine vastu seina, kas siis mängides „Pallikooli” või „Viit miinust” või lihtsalt nalja pärast, oli tollel ajal täiesti OK tegevus. Praegu jookseks kohe majaomanik välja ja manitseks lapsi kallist majafassaadi rahule jätma. Meie lapsepõlves vist üldse ei hoolitud hoonetest või olid need siis nii viletsas seisus, et mõeldi, mis see mõni pallilöök ikka teeb. Paljude mängude puhul pidi võtma appi fantaasia – näiteks „Luurekas”, „Pätid ja miilitsad” ja igasugused sõjamängud. Oksad muutusid püssideks, pooleliolevad ehitusplatsid sõjatandriks, puukuur piinamiskambriks. Neid mänge mängiti tundide kaupa ja korraga võis ühes mängus vabalt osaleda ka 10-20 last. Mõni mäng on praktiliselt täiesti ununenud.
80ndatel algklassides ja põhikoolis õppivate tüdrukute lemmikmäng oli kummikeks. Selleks seoti pikk pesukumm ringiks kokku ja tõmmati ümber kahe teineteisest mõne sammu kaugusel vastamisi seisva tüdruku jalgade ümber pingule. Kolmas mängija pidi sooritama üle kummide kõikvõimalikke keerulisi hüppeid. Et mängu veelgi keerulisemaks teha, tõsteti kummi kõrgemale, näiteks põlvede, puusade ja lausa rinna kõrgusele. Kui mängimisest villand sai, siis ka toona lapsed lihtsalt hängisid, kuid siis nimetati seda ringilonkimiseks ja seda tehti õues, mitte kaubanduskeskustes. Eks me oleks võibolla ka läinud kaubanduskeskusesse, aga neid lihtsalt polnud.
Jäätis
Mis on lapsepõlv ilma jäätiseta? Peale vanemate armastuse on jäätis kindlasti üks nendest asjadest, mis peab olema iga lapse elus. Mulle tundub, et Nõukogude Liidus väga armastati jäätist, kuid sellegipoolest polnud seda alati saada. Võru linnas ei müüdud jäätist toidupoodides. Jäätist müüdi vaid jäätiseputkas, mis asus strateegiliselt täpselt keset linna. Putkal polnud kindlaid lahtiolekuaegu, kuid kui jäätist toodi, levis sõna sellest kulutulena ja peagi oli putka ees pikk järjekord. Kui juba jäätist sai, siis ei saanud piirduda vaid ühega. Tihtipeale võtsime kohe mitu tükki ja palaval suvepäeval neid kilekotis koju viies hakkasid need korralikult sulama. Lõpptulemuseks oli hästi pehme jäätis, mis meenutas pigem suppi, kus ujusid sees jäätisepulgad. See oli maitsev! Jäätiste valik oli kõvasti väiksem kui tänapäeval. Võrus oli saada vaid kolme sorti pulgajäätist: koorejäätis ehk valge jäätis, koorejäätis šokolaadiglasuuriga ning nn koolijäätis, kus koorejäätisel oli peal kollane ja rasvane sidruniglasuuri kiht. Seda viimast ma jälestasin, aga kui muud jäätist polnud saada, siis ostsin ikkagi seda, kuigi glasuuri lennutasin kohe prügikasti. Venemaal oli väga levinud vahvlijäätis ehk nn brikett, kus kandiline tükk jäätist on kahe vahvlitüki vahel. Mõnes kohvikus oli saada jäätist ka magustoiduna, mida serveeriti alati naljakates metallist ja plastist kõrge jalaga pokaalides.
