Pere ja Kodu jaanuarinumbris | 2-aastase tütrega koroonaga haiglas: ta ei söönud ega joonud mitte midagi, ainult lamas kontaktivõimetult
“Meid aitas leinas, kui lugesime saatusekaaslaste lugusid,” ütlevad Piret Järvis-Milder ja Egert Milder. Nad jagavad kaaneloos oma suurima kaotuse ja suurima õnne lugu.
"Aitäh selle usalduse eest," ütleb Pere ja Kodu peatoimetaja Kerttu Jänese seekordsess juhtkirjas ja jätkab: "Millist tähemärki saadab sel aastal õnn? Selliste pealkirjadega sajab aasta lõpul ja uue alguses horoskoope kõigist kanalitest. Neil hetkedel meenub mulle, et lõpetasin millegipärast aastahoroskoopide lõbu pärast lugemise siis, kui sündis mu esimene poeg. Ilmselt oli see seotud üleöö saabunud kindla teadmise ja tundega: õnn käib minu kõrval iga päev. See õnn on valatud jalatallast pealaeni kahte poisiklutti.
See õnn annab endast mulle iga päev märku kümnete kõige pisemate argiasjade kaudu: õnn on lasteaiaaknal väsimatult lehvitavas käes ja piltides, mille väiksem poeg seestpoolt vastu klaasi surub, et neid mulle näidata – rühmaruumis ju vanemad ei käi. Elini koroonaaja lasteaialoos tõdeb lasteaiaõpetaja Kristi, et kuigi ta oskab vanemale tütrele leida arendavat kodust tegevust, siis sellest ei piisa: lapsed vajavad sõprade seltsi. Minu poisid janunevad selle järele ka. Loodan, et vaktsiin sunnib viiruse taanduma ning uuel aastal saavad lapsed käia rohkem lasteaias ja koolis.
Tänu Piia loole lähen uuele aastale vastu korras kappidega. Aastate jooksul olen püüdnud endale palju korrata seda levinud lauset, et “õnnelikel lastel on kodus segamini toad, aga rõõmus ema”. Minu puhul see ei toimi. Tunnen samuti, nagu kirjeldab Piia: kui kodu on sassis, siis on ka mõtetes segadus ja keskenduda raske. KonMari meetodil koristamine aitab kogu elu üle vaadata: mis teeb sulle rõõmu? Millest tuleks vabaneda? Olen väga õnnelik, et suutsin vabaneda aastaid toas seisnud kidurast toataimest, mida vaatasin iga päev vastumeelselt, kuid käsi seda ära viskama ei tõusnud. Kogesin lausa uskumatut vabadustunnet, et seda lõpuks teha suutsin ja ta mullaks sai.
Aga ära ei visanud ma kuivanud pihlakaid, mida iga suve lõpus oma suvila juurest korjan – vanarahva uskumuse järgi on neil võimu kaitsta kurja eest. Kellele horoskoobid, kellele pihlakad :) Kõigile õnnelikku uut aastat!
Loe, millest jaanuarinumbris veel juttu tuleb!
“Sellise läbielamise järel tahaks kõigele käega lüüa, kuid mind aitas leinaga toime tulla just see, et ma ei lubanud endal nurka konutama jääda. Ma ei läinud oma mulli, ei isoleerinud end maailmast ega Egertist," räägib Piret Järvis-Milder kõige keerulisemast ajast oma peres.
Ühe pere koroonalugu: see oli tõeliselt halb üllatus
“Mu kahene tütar ei söönud ega joonud mitte midagi, ainult lamas kontaktivõimetult,” meenutab Ann, kuidas ta ootamatult koroonadiagnoosi saanud tütrekese Arabella Lunaga haiglas oli.
Kas ma näen veel kunagi oma beebit?
Keisrilõige paistab mõnikord kümneid tunde kestva sünnituse kõrval lihtne väljapääs. Sups ja valmis! Angela Pressil (34) kahjuks nii ei läinud. Selle asemel mõtles ta opisaalis: kas ma jään ellu? Ta surus pöidlad pihku ja palvetas. Meie võimsa meditsiini ja suurepäraste arstide toel sai ehmatav lugu õnneliku lõpu.
Kas see ongi rahutu beebi imerohi?
“Kui arst mu rahutule beebile viimaks B12-vitamiini ravi määras, ei pannud ma sellele suuri lootusi. Üllatusin aga väga, kui nädal hiljem oli laps kui ringi vahetatud,” meenutab Maili.
Madli lugu: mu mees mõtleb tööle rohkem kui perele
“Meil on kahene poeg, kes veel lasteaias ei käi. Mu mees on aga kogu aeg mõtetes tööl. Tal on selline töö, kus ka õhtuti ja nädalavahetustel tuleb vajadusel reageerida ja teha pikki kõnesid. Tööpäevad venivad nagunii pikaks, sageli jõuab ta koju seitse õhtul,” kurdab Madli, kes on õnnetu, et telefon ja töö saavad rohkem tähelepanu kui perekond.
Nõu annab pereterapeut Triin Kahre SIIN
Kõhklesin, kas 40ndates beebi saada on õige
Keskmine sünnitusiga on tõusuteel. Üha sagedasem on, et esimese beebi sündides on naine 40. eluaasta ringis. Selles eas emaks saanud naised soovitavad: kui vähegi last soovid, ei tasu vanust karta! Tallinnas elav Tuuli sünnitas tütre Triinu (11 k) 45aastaselt ja tunnistab, et rasedusuudis tuli paraja üllatusena.
Meil on teise lapsega kergem beebiaega nautida
Kui teadvustad, et beebiaeg möödub nii kiirelt, siis suudad ka keerulistes olukordades rahulikuks jääda, tunnevad näitlejad Liis Lindmaa ja Anatoli Tafitšuk pärast teise lapse sündi.
Miks emme mind enam rühma ei vii...
Maailma on üle võtnud nähtamatu koletis koroona. Kuidas mõjutab see lasteaialapsi? Kuidas nad peaksid oskama uues, maskiga maailmas oma emotsioone juhtida, kui täiskasvanudki sellega kimpu jäävad?
Kunagi pole hilja endale andestada
Agnel on suure rõõmu kõrval kahest tervest ja maailma parimast lapsest pikki aastaid tumeda varjuna kannul käinud süütunne ja valu oma sündimata beebidest.
Kasvatades Ämblikmeest ja ema Teresat
“Ma naudin teatris võlumaailmade loomist ja võimalust fantaasia valla päästa,” ütleb Eesti Noorsooteatri näitleja ja lavastaja Mait Joorits (35). Sama mänguliselt kasvatab ta koos joogatreenerist elukaaslase Sigridiga kaht last – Noad (4,5) ja Norat (1,5).
Kiitus – eriti abiks keerulistel aegadel
Psühholoog Kärt Kase räägib teadliku kiituse vajalikkusest ja annab selleks juhtnööre. "Last kiites paned aluse tema tugevale enesehinnangule. Kui selleks teadlikke viise kasutad, pole võimalik kiitusega üle pingutada ega kedagi uhkeks muuta."
Meisterdamist halli õhtusse: sädalev lumekuul
Kertu (3) ja Uku (6) kutsuvad kõiki lapsi meisterdama! Palju elevust, natukene kilkeid ja peotäis sädelust ning valmib lõbusalt sädelev lumekuul.
Kas koristamine võib olla teraapia?
“KonMari meetod vallutab Netflixi seriaali kaudu maailma ja kuulsuste kodusid. Kas see aitab ka mul lihtsama vaevaga kodu korda seada?” uurib kolmeaastase Marta ja kolmekuuse Oskari ema Piia Osula. Eks ole ju paljudele tuttav tunne: me ei mahu riiete ja mänguasjade tõttu enam ise koju elama!
Uus aasta, uus kolumnist: Maris Kõrvits
Meie perre oli saabumas uus laps. Minu neljas. Poiss? Tüdruk? Aga mis peamine: kelle nägu? Sünnitusmajast saabudes, kodus last lahti pakkides vaatab isa teda, uudistab ja küsib: “Mhh, täitsa teistmoodi teistest, kelle nägu see laps siis on?” Vastan rõõmsalt, sooviga mehe suled puhevile ajada: “Henry, see laps on nüüd küll sinu moodi!” Selle peale näen õlakehitust ja kindlat soovi vastuväidet esitada. Imestan, kuhu jääb metsik rõõm.
Illimar Pildi kolumn: mänguasjadest kelgumägi
Kas kaisukarud on kõik kenasti arstimängus ära kraaditud ja mõni neist koroonakahtlusega nukumajja karantiini saadetud? Ja kas legodest on ehitatud süstik, mis läheb avastama eriti limaste tulnukatega kauget võõrast galaktikat? Või vähemalt Saaremaad? Või on juhtunud nii, nagu juhtub üsna tihti: enamik neist kingitud mänguasjadest konutab nüüdseks kurvalt kuskil mänguasjakastis…
Elis Seppiuse kolumn: pahandustest ja karistustest
Vanem tütar jäi vahele. Ühel päeval sai mu telefon mitu sõnumit, et “tellimuse kinnitamiseks sisesta kood”. Järgnes koodi number ja teenustasu suurus. Tütar oli endale keelatud mänge tellinud.
Läksin lastetuppa ja vaatasin seda nukrat vaatepilti – lapsed, ninad norgus, kurvalt voodil. Mitte keegi ei taha olla paha. Istusin ohates voodile. Muidugi, mul juhtus ju ka lapsena pahandusi ja üldjuhul ükski neist ei juhtunud “meelega”.
Washingtonis on äge elada, kui oled ise julge ja hakkaja
Just selle tõdemuseni jõuab Pere ja Kodu kaasautor Hille Hanso, tehes intervjuu eestlastega, kes Valgest Majast tosina kilomeetri kaugusel elavad. Ülle ja Peter Lõhmuse tütred Marika (30) ja Johanna (15) kinnitavad: vanemate vankumatu usk laste enda valikutesse annab neile enesekindluse elus läbi lüüa.
