Maria blogi: ma pole kunagi nautinud seda, et saaksin olla täiskohaga kodune ema
"Olin juba tükk aega tagasi mehega kokku leppinud, et ka mina hakkan tööl käima ja küll osalise ajaga ning töötaksin kodust. Ülemusega oli ka sel teemal räägitud ja ma tundsin päris elevust, et ma saan taas teha töid, muda armastan ning saan ellu sihi ja väljakutseid," tõdeb Maria seekordses blogis. Ent tõdeb, et alati ei lähe asjad soovitult.
Leppisime kokku, et alustan juba aasta alguses ja ülemus helistab, kui mind vaja peaks minema. Töö on mulle terve mu elu olnud justkui viis eneseteostuseks, arenguks ja väljakutseteks. Ma pole kunagi nautinud seda, et saaksin olla täiskohaga kodune ema. Pigem olen nautinud töö tegemist, eneseteostust ja sihtide saavutamist. Ma pole karjääri teinud oma elus. Olen kindel, et karjääri saavad teha need, kel pole pere, sest karjäär nõuab eneseohverdust. Mul on aga praeguseks kaks last ning ma ei saa neid kuidagi unarusse jätta. Nemad ei tohi minu töö pärast kannatada ja seega oligi meil mehega räägitud, kuidas olukord lahendada.
Kuid mida pole siiani tulnud, on see kõne. Osaliselt ma mõistan, et tegelikult pole mind ju väga vaja sinna. Sai ju palgatud asendaja just selle arvestusega ning kui ma nüüd nõuan oma tööd, siis mida mulle pakkuda on? Olen veendunud, et ülemus lihtsalt ei taha mind äraütlemisega kurvastada ning ma ei saa talle ka seda ette heita.
Samas pean tunnistama, et ma tunnen end meeleheitlikult. Minu suhtlusringkond on teised emad, kellega räägime vaid lastest. Ja sedagi mitte näost näkku, vaid läbi sotsiaalmeedia kanalite. Lootsin, et see töö saab olema stimuleerivam, ma saan oma kestast välja ronida ja tunda taas, et ma olen keegi. Praegu ma tunnen end kodus lõksus, mu aeg kulub tite sabas jooksmisele ja kodustele toimetustele. Peaksin olema ilmselt tänulik, et mul on kaks toredat last ja kodu, aga ma tunnen frustratsiooni, et see võimalus hingata natuke teist õhku, kaduma läks. Ma siiralt ei usu, et minuga ühendust võetakse ja tööle kutsuda plaanitakse.
Tean jah, et paljud lugejad vaatavad mu peale viltu. Teised ahastavad, et kuidas ei naudi lapsega kodus olemist? Nemad muud ei teekski, kui kulgeks omas rütmis ja mõnuleks lastega kodus.
Mina vajan rakendust ja väljakutseid. Pean tunnistama, et viimasel ajal on beebi mulle väljakutseid pakkunud küll, aga seda peamiselt olematute unetundide tõttu. Nimelt on ta endale kusagilt nohu saanud ja nüüd see nohu kiusab teda nii kohutavalt, et vaesekesel pole isegi mitte söögiisu. Pudelist keeldub, vett vahel lonksab ja nõuab küll rinda, aga kuna hingata väga ei saa, siis see on lõppenud enamasti suure kisaga.
Olen võtnud kasutusele kõik tarkuseterad - peaosa voodil kõrgemale, eeterliku õliga kreemid, küüslauk, õhutatud tuba, imeda ninast tatt välja spets vahendiga, aurutamine, vältida gluteenivabade toite. Viimane on eriti lihtne, kuna ta lihtsalt ei vaevu sööma. Tatt on paks ja kollane ja me oleme kõik päris nõutud, sest keegi teine peres haige pole. Õnneks on selliste haigustega nii, et tuleb vaid järjepidevalt tegutseda ja aega anda ning kõik asjad kipuvad iseeneslikult lahenema. Loodan, et ka tööteemaga läheb nii ja aeg annab arutust.