Kuid mida pole siiani tulnud, on see kõne. Osaliselt ma mõistan, et tegelikult pole mind ju väga vaja sinna. Sai ju palgatud asendaja just selle arvestusega ning kui ma nüüd nõuan oma tööd, siis mida mulle pakkuda on? Olen veendunud, et ülemus lihtsalt ei taha mind äraütlemisega kurvastada ning ma ei saa talle ka seda ette heita.

Samas pean tunnistama, et ma tunnen end meeleheitlikult. Minu suhtlusringkond on teised emad, kellega räägime vaid lastest. Ja sedagi mitte näost näkku, vaid läbi sotsiaalmeedia kanalite. Lootsin, et see töö saab olema stimuleerivam, ma saan oma kestast välja ronida ja tunda taas, et ma olen keegi. Praegu ma tunnen end kodus lõksus, mu aeg kulub tite sabas jooksmisele ja kodustele toimetustele. Peaksin olema ilmselt tänulik, et mul on kaks toredat last ja kodu, aga ma tunnen frustratsiooni, et see võimalus hingata natuke teist õhku, kaduma läks. Ma siiralt ei usu, et minuga ühendust võetakse ja tööle kutsuda plaanitakse.

Tean jah, et paljud lugejad vaatavad mu peale viltu. Teised ahastavad, et kuidas ei naudi lapsega kodus olemist? Nemad muud ei teekski, kui kulgeks omas rütmis ja mõnuleks lastega kodus.

Mina vajan rakendust ja väljakutseid. Pean tunnistama, et viimasel ajal on beebi mulle väljakutseid pakkunud küll, aga seda peamiselt olematute unetundide tõttu. Nimelt on ta endale kusagilt nohu saanud ja nüüd see nohu kiusab teda nii kohutavalt, et vaesekesel pole isegi mitte söögiisu. Pudelist keeldub, vett vahel lonksab ja nõuab küll rinda, aga kuna hingata väga ei saa, siis see on lõppenud enamasti suure kisaga.

Olen võtnud kasutusele kõik tarkuseterad - peaosa voodil kõrgemale, eeterliku õliga kreemid, küüslauk, õhutatud tuba, imeda ninast tatt välja spets vahendiga, aurutamine, vältida gluteenivabade toite. Viimane on eriti lihtne, kuna ta lihtsalt ei vaevu sööma. Tatt on paks ja kollane ja me oleme kõik päris nõutud, sest keegi teine peres haige pole. Õnneks on selliste haigustega nii, et tuleb vaid järjepidevalt tegutseda ja aega anda ning kõik asjad kipuvad iseeneslikult lahenema. Loodan, et ka tööteemaga läheb nii ja aeg annab arutust.

Jaga
Kommentaarid