Kui ta ise hakkakski iseseisvalt midagi organiseerima, on kohe kaks väiksemat asjapulka juures ja hakkavad ka sebima ja asjatama arvuti juures segades. Sel ajal ongi issi abiks ja hoiab väiksemaid veebitunnist eemal. Tööd teha ta samal ajal ei saa. Pärast tunde on esimese klassi juntsuga vaja ka õppida veel.

See on natukeme lihtsam osa - koos vaatame ülesande juhendi läbi ja ülejäänu tuleb iseseisvalt. Aga selleks ajaks ei ole ju kuskile kadunud 6- ja 2-aastane. Seega kõik käib pideva emme-issitamise koori saatel.

Sellel ajal, kui ma ühega süvenenult koolitöödega tegelen, üritab ka issi tööd teha, kahene on samal ajal vannitoas või köögis segaduse tekitanud ja 6-aastane nõuab häälekalt süüa.

Ja see kusjuures ei ole kõige väljakutsuvam aeg meie päevas üldse.

Kõige keerulisem on siis, kui nad suurest igavusest kiskuma omavahel hakkavad. Üritad võimalikult erapooletult asjad ära lahendada või olla see halb cop ning kisma põhjustanud elemendi eemaldada sealt vahelt, aga seegi ei aita - ruttu leitakse uus tüli põhjus.

See on minu arust kõige hullem hetk päevas, kui nad enam ei suuda jagada mänge ja mänguasju.

Hingamise hetki on päevas kaks - siis kui kõige väiksem magab ja suuremad õues on ja õhtlu, kui kõik on magama pandud. Aga siis ilutseb meie diivanil kaks tühjaks pigistatud sidrunit ja üksteise jaoks aega jälle ei olnud. Mokaotsast lääbakil olles kobisen abikaasale, et armastan teda ja oli raske päev. Vastu tuleb AK taustal pool magav mühatus.

"Kodukool" on Pere ja Kodu aprillikuus ilmuvate lugude sari, kus emad ja isad räägivad kirjutavad meile avameelselt oma distantsõppekogemustest, mis on sama erinevad kui lapsed ise. Kui sinagi tunned, et soovid oma lugu samal teemal jagada - olgu siis mured, rõõmud või kiitus koolile, pane see julgelt teele merje.merdik@perejakodu.ee või läkita teele meie Facebooki-postkasti SIIN!

Jaga
Kommentaarid