Ema pihtimus: depressiooniga vaeveldes kaalusin vaid 48 kilo - tundsin, et söömine oli ainus, mida suutsin kontrollida

„Arvasin, et kõigil on kergem, kui mind enam ei oleks. Ma kujutasin ette, mida see samm kaasa tooks, ja see ei tundunud hirmus või valus, see tundus... hoopis lohutav,“ meenutab Kristi oma võitlust sünnitusjärgse depressiooniga.

Kristi ja Raido suhte algus kulges kümne aasta eest turbokiirusel. Noored armusid esimesest silmapilgust – juulis nad kohtusid, septembris kihlusid, veebruaris jäi Kristi rasedaks, augustis nad abiellusid ja oktoobris sündis juba 37. rasedusnädalal esimene laps.

Tagantjärele arvab Kristi, et kumbki neist ei adunud tollal, mida lapse sünd päriselt tähendab. Tegelikult polnud ta emaks saamiseks emotsionaalselt päriselt valmis. "Mäletan, et pärast sünnitust olin nagu kohal, aga... ei olnud ka. Mul oli raske keskenduda, ma kartsin last, tundsin, et ei saa hakkama. Ilmselt eba­kindlusest see kõik kooruma hakkas…” 

Kristi meenutab, kuidas ta sünnitusmajast kojusaanuna ka mõnepäevase beebi kõrvalt unistas põgenemisest. Hirm lapse ees ja halva ema tunne süvenes päev päevalt aina kuid. Kui abikaasa läks ühel päeval poodi, seisis Kristi rõdul, beebi süles...