Anetile tundub, et laste nimel peavad lapsevanemad suruma kõik enda soovid ja tunded alla. Levib hoiak, et mida rohkem me teeme oma laste heaks, seda paremad lapsevanemad me oleme. Ja mida rohkem me teeme enda jaoks, seda isekamad ja kehvemad vanemad me oleme. Aga millegipärast kehtib selline mõtlemine ainult emade suunas ja selle suhtumise on loonud emad ise.

Ilmselt sellepärast, et ühiskonna normid ei piira isadel olla ka keegi teine peale isaks olemise. Isad on ju klassikaliselt perepead, kes peavad keskenduma tööl käimisele, kes võivad peale tööpäeva sõpradega sauna teha jne. Ühesõnaga keegi ei pane pahaks, kui isad võtavad endale aega, et näiteks sportida või puhata.

Aga emad. Emad piitsutavad ennast pidevalt. Muretsevad, et nad pole piisavalt head emad. Ei tegele oma lapsega piisavalt. Või tegelevad liiga palju ja ei õpeta talle iseseisvust. Tunnevad ennast süüdi, kui laps on haige. Tunnevad ennast süüdi, kui nad ise on väsinud või haiged. Tunnevad ennast süüdi, kui nad on õnnetud. Ja samamoodi tunnevad ennast süüdi, kui nad õnnelikud on (ja ei viibi sel hetkel oma lastega). Hullus! Me võrdleme pidevalt ennast teiste emadega, kes tunduvad ju nii ideaalsed (mhmh, kindel see). Ja vaatame veidi viltu nendele emadele, kes lubavad endale mõnda hobi või puhkust ilma lasteta (raudselt kõik emad on seda vähemalt korra teinud).

Ka mind kimbutab see kuulus mom guilt. Kuidas ma olen nii saamatu, et vajan järjekordset nädalavahetust ilma lasteta, kui teised lapsevanemad saavad puhkamata hakkama. Kuidas siis mina ei saa? Puhkehetkede lubamine tekitab rongaema tunde. Aga Rauno vaatab asja hoopis teise nurga alt. Oh, jess! Me saame kahekesi olla. Me saame rääkida! Me saame puhata! Me saame magada! Imeline!

Miks küll mina niimoodi mõelda ei oska? Üritan ennast pidevalt lohutada, et magamatuse ja väsimuse all kannatamine ei tee minust paremat lapsevanemat. Tegelikult vastupidi, mida väsinum ma olen, seda kärsitum ja kehvem ema ma olen.

Mulle tundub, et me elamegi laste kasvatamise seisukohast kõige keerulisemal ajastul. Vanasti polnud aega juurelda, kui head lapsevanemad me täpselt oleme. Ei olnud internetti, kust vaatavad vastu laitmatult korras kodudes kõike suutvad imekaunid emad, kes samal ajal töötavad, trenni teevad ja oma imikuga beebide viiplemist harrastavad.

Hiljuti tuli mu vanaemaga jutuks, kuidas ta oma abikaasaga läks peale nende tütre 1. kuu sünnipäeva kahepäevasele matkale. FaceTime’i siis polnud, et näha, kuidas mu tol ajal 1-kuusel emal parasjagu läheb. Minu üllatunud näo peale teatas vanaema, et ämm sai ju ilusti hakkama ja nemad said vanaisaga kahekesi korraks puhata. Kõik läks hästi ja minu emast sirgus imeline inimene ilma ühegi teadaoleva traumata. Mind on see lugu mitmeid kordi aidanud, kui see emalik süütunne jälle kimbutama tuleb (a la issand, ma olen kahel järjestikusel õhtul sõbrannadega õhtustamas käinud).

Eelmisel nädalavahetusel käisin oma iga-aastastel naiste suvepäevadel, kus kogusime meie maakodus mõnusat naisenergiat. Juba peo ajal avastasin korra end mõttelt, kas on ikka õige niimoodi ilma lasteta siin sõbrannadega pidutseda? Kinnitasin endale, et jah! Absoluutselt! Lapsed on hoitud ja mina olen tänu minipuhkusele parem lapsevanem. Maalisingi endale pildi, kuidas järgnevatel päevadel olen igas olukorras rahulik, toetav ja armastav ema.

Pühapäeval, kui lapsed tagasi kodus olid, ei läinud kõik muidugi päris nii, nagu ma enda peas ette kujutasin. Üsna pea hakkas Ruubin Miilat kiusama ja talle sõrmi silma ning tagumiku vahele suskama. Püüe Raunoga vestlust arendada ja üks-kaks mõtet lõpuni rääkida samuti ebaõnnestus, sest lapsed olid häälekamad. Väga ruttu oli see nädalavahetuse zen minust kadunud ja asendunud tavapärase kaagutava emaga. Muidugi polnud Ruubini nohu veel kuhugi kadunud, mis tähendas järjekordset nädalat mõlema lapsega kodus. Öösel lõikus veel Miilal uus hammas, mis hoidis teda üle poole öötundidest ärkvel. Hommikul olin rohkem väsinud kui enne, kui lapsed Raunoga Pärnusse saatsin. Muidugi käis peast läbi mõte, et see on karistus selle eest, et ma julgesin nädalavahetuseks laste juurest ära minna ja midagi enda jaoks teha. Rumalus! Tegin oma mõtetele väikse värskenduse ning kinnitasin, et lapsed on ikka lapsed ja kiusavad teineteist ning hambad lõikuvad minu puhkehetkedest hoolimata. Elu läheb edasi ja lapsed kasvavad ka siis, kui ema valvas pilk neid igal hetkel jälgimas pole. Ja üks, mis selge. Ilmselt oleksin ma olnud kordades vähem zen, kui ma poleks seda ägedat nädalavahetust endale võtnud.

Nii et järgmine kord, kui ma ilma lasteta puhkavat ema halvustavalt vaatan või hobidega tegelevale Raunole etteheiteid plaanin teha, peaksin neid hoopis tunnustada. Nad oskavad elada ja meil on nendelt palju õppida! Enda tass tuleb ikkagi täis hoida ja seda ilma süütundeta, nii palju kui me seda emadena suudame.

#TarkVanem

Jaga
Kommentaarid