Kipud õiendama? Kas lastega pere elu on võimalik ka ilma? On!

Keegi meist ei taha seda teha, kuid paraku teeme seda kõik. Kas lastega pere elu on võimalik ka ilma õiendamise ja karjumiseta? Raamat "Õiendamispaast" näitab, et on ja leidub teinegi tee – 7 sammu, mis viivad püsivate lahendusteni nii, et tekib kodurahu ja kõigist peetakse võrdselt lugu. Me toome sinuni katkendi sellest.

Raamatus leidub hulgaliselt juhiseid, kuidas loobuda õiendamisest ning hääle tõstmisest. Selles on kõrvuti psühholoogide ja pereuurijate eksperthinnangud, autorite ja perede sissevaated argiellu.

Daniela Gaigg on ühe populaarseima saksakeelse pereteemalise blogi diekleinebotin.at autor. Linda Syllaba on diplomeeritud coach ja psühholoogiline nõustaja, kes sai tuntuks Jesper Juuli õpetusel põhineva perenõustamisega. Nende koostööst sündis raamat „Õiendamispaast“.

Katkend raamatust

Mida õiendamine endast kujutab ja miks see haiget teeb, tuli meie küsitlustest päris hästi välja. On ühtaegu kurb kui ka liigutav, kui suures osas me suudame laste heaolu ja enesehinnangut mõjutada, valides, kas me alandame, õiendame, käsutame ja allutame neid oma võimule või ei tee seda. Me hoolitseme iseenesestmõistetavalt selle eest, et lapsel oleks soe ja et tal oleks kõht täis, ning unustame sealjuures mitte vähem olulised asjad, näiteks oma sõnakasutuse …
Argipäeva stressis ja sahmerdamistes on need võib-olla üksikud laused, millele me liiga vähe tähelepanu pöörame. “Tee, mis ma ütlesin – kohe!” – sellised laused tekitavad lapses tunde, et temaga õiendatakse ja teda kutsutakse korrale. Ta tunneb ennast väikesena, üksikuna, näib, et teda ei mõisteta, ning tema nukker järeldus on, et temaga ei ole kõik korras. “Lapsel on tegelikult loomu poolest alati tunne, et ta on õige inimene õigel ajal ja õiges kohas,” ütleb André Stern. Kui me aga õiendame, halvustame ja lahterdame, signaliseerime täpselt vastupidist. “Miks sa alati …”, “Ära tee nii…”, “Ära esine…” – sarnased väljaütlemised annavad lapsele märku, et ta ei vasta ootustele, käitub sobimatult ja halvimal juhul, et ta pole piisavalt hea.

Selliseid lauseid ei põhjusta alati viha või konkreetne vallandaja, vaid sageli lihtsalt märkamatus ja ülekoormatus. Ma olen ise kasvanud üles võimuvõitlusega peres ja stressirohketes olukordades langen tagasi õpitud mustritesse, kus vanad uskumused mu üle võimust võtavad (näiteks: kui ma nüüd endale kindlaks ei jää, siis laps ei õpigi).

Argipäeva proovikivi

Kui täiskasvanud tunnetavad ühiskondlikku ja kogukondlikku survet, läheb vaja tohutuid jõuvarusid, et sellele vastu pidada. Kohtumised, kohustused, kool, tähtajad – see kõik kokku moodustab meie argipäeva, täpse masinavärgi, kus igaüks peab oma rolli täitma.

Seni, kuni beebi vajab ainult und, toitu, lähedust ja kõik püsivad terved, on uutel rööbastel pereelu veel kombes. Enamasti ei ole aeg siis veel nii sekundipealt planeeritud – see on otsinguline periood, mil igal pereliikmel on võimalus leida enda koht. Roomama ja käputama hakkavad beebid, väikelapsed, kes avastavad oma tahte ja väljendavad valjusti oma rahulolematust, viivad meid aga kannatlikkuse äärealadele. See põnev aeg satub sageli kokku ema tööle naasmisega ja siis laiutab ühtäkki kuristik toreda beebiaja, ettekujutuse, milline peaks olema elu uue lapsega, ning ränkraske argipäeva vahel.

Me kutsume seda lapse jonnifaasiks, aga tegelikult on see täiesti normaalne arenguprotsess, mille käigus beebist saab eraldiseisev inimene ja meie peaksime lapsi toetama. Raskeks teeb selle meid tihedalt pigistav argipäevakorsett.

Me kompame iga päev uuesti oma piire ja tunnetame täpselt, kus on see kõige viimane piir. Vähemalt minul oli see nii ja vahetevahel tunnen seda veel praegugi.

Ütle STOPP!

Piirid on olulised. Need näitavad, kes ma inimesena olen, mis mind kurvaks teeb, mis mulle korda läheb. Kus on minu enda rõõmu allikas? Mis vallandab mu viha ja kuidas ma reageerin? Omaenda füüsiliste ja psüühiliste piiride tunnetamine on oluline, et osata neid siis ka teistele selgitada.

Mina näiteks ei talu üldse, kui ma kohe hommikul pean kokku puutuma halva tujuga. Ma ei ole ise ka hommikuinimene ja ka mul ei ole lihtne igal hommikul hea hooga alustada, aga ma olen selleks leiutanud oma strateegia. Ma leban veel mõned minutid voodis, pingutan kõiki oma lihaseid ja siis lõdvestan need taas. Ma teen randme- ja pöiaringe, venitan ja ringutan veel natuke siit ja sealt – ning päev võib alata. Uuel päeval on head võimalused heaks kujuneda.

Kui mind siis kisma, kakluste ja halva tujuga tervitatakse, kukub mu habras kaardimajake kokku ja ma vajan tunde, et ennast taas koguda. Minu reaktsioonid sellistel päevadel on arusaadavalt vähem sõbralikud …
Võttis jupp aega, enne kui ma sellest ise aru sain, ja muidugi ei ole mu perel alati võimalik sellega arvestada. Aga ma ei väsi neile ikka ja jälle ütlemast: “Ma olen hommikul heas tujus. Ma näen, et sina oled kurb/pahur/närvis, aga mina ei saa sinult seda tunnet ära võtta. Ja ma ei saa sellega praegu ka tegeleda.”

Seda ei ole kerge öelda, sest sügaval sisimas on tunne, et pean alati lapsi mõistma ja toetama. Aga ma olen otsustanud, et ei tee seda esimesed 30 minutit algavast päevast. Sellise hoiaku ja aususega iseenda vastu tulen ma hästi toime ja üldiselt saavad hakkama ka minu lapsed, sest see puudutab ainult mind. Sellisel juhul on oluline lastele kinnitada, et põhjus ei ole nendes, see on minu enda piir, mida ma vajan.

Üks põhjustest, miks ma uusi teid otsin ja ennast ikka jälle ümber häälestan, on see, et ma tahan vähem õiendada! Vesteldes Lindaga sai mulle selgeks ja tajutavaks, et õiendamiseks peetakse kõike. Minu hommikusi stardiraskusi võis esimeste tundide labiilses õhkkonnas eksikombel õiendamiseks pidada, mis ei olnud ju tegelikult üldse nii mõeldud. Aga lasteni jõudis see ikkagi kamandamise ja rünnakuna ning just seda tahan ma vältida!

Kui teadvustatakse, millises olukorras tunneb teine osapool ennast väikese, alandatuna, et ta pole tõsiseltvõetav, saab selgeks ka see, et selline käitumine paneb halva tuju lõkkele ainult hagu alla ja lõpuks viib sageli ka sündmuste eskaleerumiseni. Mulle pakutakse iga päev suurepärast võimalust: ma saan uurida ennast ja oma mõju lähedastele. Kuidas ma reageerin, kui ...? Miks viib … mind nii endast välja?

Sageli lülitavad meid teatud käitumismustritesse meie enda lapsepõlvemälestused. Mul on näiteks kombeks tajuda süümepiinu, kui teistel pereliikmetel ei lähe hästi. Sellega hakkama saada on peaaegu niisama raske kui seda endale tunnistada. Aga kui olen seda tunnistanud, saan ma vähemalt sellega aktiivselt tegeleda.

Endale jälile saada ning ikka ja uuesti uurida, kust meie uskumused ja käitumismustrid tulevad, on üle mõistuse raske, aga see tasub ennast kiiresti ära.

Lihtsad laused, selged sõnad

Vahel õnnestub mul lastega otseliinile saada. Kõige paremini läheb see korda siis, kui ma suhtlen nendega nende silmade kõrguselt. Ma istun põrandale, vaatan neile silma ja võtan nende käed oma kätesse.

“Mis see on, mis sind segab?”, “Mis ma teha saan, et sul parem hakkaks?” – vahel saavad need avatud küsimused vastuse, vahel jäävad õhku rippuma. Aga alati tunneb laps, et teda kuulati ja tajub võimalust olla kaasatud.

Isegi kui see meetod ei toimi eksimatult, siis need lühikesed täieliku tähelepanu hetked on hädavajalikud ja omavad positiivset järelefekti. Me räägime samast teemast tavaliselt paar tundi hiljem ja väikese distantsi pealt vaadatuna on laste muljed need, mis selgitavad, milles asi tegelikult oli.

“Aga ma tahtsin sulle ju öelda, et sa lõikaks saia nii, ühest nurgast teise (näitab diagonaali)! Aga sa olid liiga kiire!”
Seda kõike on minu jaoks liiga palju hetkel, kui piim pliidil üle keeb, pesumasin piiksub ja samal ajal kuller pakiga ukse taga helistab. Siis tuleb lihtsalt vastu pidada ja üks asi teise järel ära lahendada.

Vähem on rohkem

Mida rohkem ma selle üle järele mõtlen, seda selgemaks saab eesmärk: ma tahan oma last kuulata ja aru saada tema vajadustest. Lapsed ei väljenda end sageli õigete sõnadega ja väga harva teevad nad seda siis, kui otse küsitakse. Kui aga panustada aega ja last aktiivselt jälgida, teda kuulata siis, kui ta vabalt jutustab, ja lasta tema sõnadel endale mõjuda, siis saab sammhaaval selgemaks, kuidas ta maailma mõistab. Lapse isiksus ja olemus muutub aina täpsemaks ja see annab meile võimaluse teda kui tervikut tajuda.

Minu lapsed hakkasid varakult palju rääkima ja mässisid mind sageli pikkadesse ja natuke väsitavatesse vestlustesse. Sageli lasevad nende tõelist olemust aimata aga just vaiksed momendid. Kuidas nad teisi lapsi jälgivad? Millal nad liituvad uue seltskonnaga? Kuidas nad reageerivad, kui keegi vajab abi? Kuidas nad reageerivad teiste laste pisaratele, naerule, vihale?

On mõned silmapilgud ja situatsioonid, mis mõjuvad veel tükk aega tagantjärele. Vahel tõuseb mõni teema üles päevi hiljem, nad kasutavad seda oma mängus või küsivad otse, miks üks või teine olukord kujunes nii või miks teised inimesed reageerivad teisiti kui mina.

Olen ajapikku õppinud, et nende rollimängud jutustavad päris palju nende vaadete kohta maailmale ja nende kogemustest. Kõik, mida lapsed kuulevad ja näevad, ja ka kõik see, mida neile öeldakse, voolab kokku ja moodustab nende maailma. Nad aimavad järele, võtavad üle ja kordavad, see on nende parim võimalus võimalikult kiiresti õppida.

Lapse jaoks on tema enda maailm see ainuke kõige õigem. On meie kätes, et see maailm oleks hea. Õiendamine ja korrale kutsumine ründab seda tervikut: me ütleme lapsele, et see, kuidas ta siin ja praegu on, ei ole õige.

Minu arvates on väga hariv kuulata oma lapsi ning märgata nende suhtumist inimestesse – või vähemalt seda päriselt üritada. Tõelised vestlused sünnivad sageli juhuslikult! See ei õnnestu aga hästi, kui mul on telefon käes, kui mul on mõni tegevus pooleli või muremõtted peas.

Kuidas saavutada, et lapsed kasvaksid kaastundlikuks ja empaatiliseks? Seda küsimust olen endalt juba aastaid ikka ja jälle küsinud. Ja ma vastaksin endale: “Minu eeskuju kaudu.”

"Õiendamispaast"
Tõlkija Ave Marleen Rei
Kirjastus Pegasus 2021