Maria blogi: üksikemalik vangistatuse tunne paisus nii suureks, et lasin kodust jalga

"Ma tundsin, et pidin võtma kõigest aja maha ja tegema pausi. Ütlesin mehele, et lähen ära ja ärgu mind koju oodaku, sest tundsin end kui vangis olevat," räägib Maria seekord oma blogis, milleni tühjaks jäänud tass ta viis.

Ma armastan oma lapsi meeletult, aga kui oled 24/7 rakkes kahe lapsega ning pole saanud mehelt väga tuge, siis mingi hetk see oma aja puudumine lihtsalt ajab hulluks. Seda enam, et mõlemad lapsed on praegu faasis, kus nad on teineteise peale eriti armukadedad ning ei taha kumbki mind jagada ja mehega ei lepi. Seega olengi end tundnud viimasel aja kui vangis. Lasin seepeale lihtsalt kodust jalga.

Mees ei saanud aru, miks ja mis mul häda. Tema oli just nädala jagu komandeeringus ja koju jõudes kõik ilus ja roosiline nagu alati. Seda ta aga ei näe, et ma pole saanud ammu sõbrannadega välja või üldse omaette olla. Isegi juuksuris käimine oleks nagu surmapatt.

Seetõttu oligi minusse kogunenud ports pingeid, mis vajasid aega ja rahus olemist, et saaksin endale selgeks mõelda asjad ning siis seda kõike ka mehega arutama võtta. Kohati mulle tundub, et me elame koos, aga olen siiski nagu üksikema. Kogu vastutus kodu eest on minu kanda. Kodune ema olemine ei tähenda seda, et nüüd oled pärisori, et nüüd võid oma eraelu vastu taevast lasta ning siis peadki olema 24/7 ainult laste jaoks olemas ja kodu jaoks ja kohe üldse ei tohi isegi kusagile minna lasteta.

Seega läksin, olin omaette peaaegu 15 tundi ja siis läksin koju tagasi. Ega ma midagi ei teinudki. Lamasin lihtsalt rannaliival, käisin üksi lõunal ning puhkasin. Sain võimaluse mõelda asju endale selgeks ja samal ajal lubada endale aega.

Pean ausalt ütlema, et meest ehmatas see päris korralikult. Ta oli automaatselt vist arvanud, et tegelikult pole mul häda midagi, kuigi ta on ju kogenud lastega üksi olemist ja mitmel rindel töötamist. Mind paneb ikka päris imestama, kuidas inimese lühimälu nii lühike olla saab. Seekord siis aga mürgeldas kahe lapsega üksi, pidi neid toitma ja vastutama ja mõtlema välja toidukorrad, hoidma kodu normaalse ning siis saama ka lapsed magama.

Kui ma koju jõudsin, siis rääkisime pea kogu öö. Loodan nüüd siiralt, et ta sai aru, et ma pole ori, vaid olen inimene, kes vajab ka hingamisruumi ja võimalust olla omaette.

Samas sain aga selgeks selle, et ma pean olema selle üle õnnelik, et mul on vähemalt võimalik oma lapsi kallistada ja näha nende suureks kasvamist. Nad on ju mulle tegelikult nii meeletult kallid kõikidest magamata öödest ja valatud pisaratest hoolimata.