Lapseootel ema rajab perega isemajandavat talu: me ei taha, et meie lapsed kasvaks üles paneelmajade vahel mängides ja nina ekraani ees istudes

Mõte sellest, et isemajandavas talus elades säästame raha ja loodust ning lisaks sõidame veel enamiku ajast autoga, mis on laetud kodus toodetud elektrist, paneb meid igat päeva armastama veel enam kui varem, räägib väikese Arthuri ema, teise lapse ootel Karmen.

LOE KA: Nõukaaegsesse majja peidetud balilik paradiis: olime ikka päris hullud, et selle ette võtsime

Alustame siis oma off-grid (majapidamine, mis ei sõltu teenusepakkujatest) elu jutuga algusest. Aprilli keskel toimetasime oma imelisele krundile Kose vallas kaks vagunit, milles plaanisime aeg-ajalt öid ja veel rohkem päevi veeta, kuna soojust vagunid siis veel ei hoidnud. Seega esialgu ei tundunud need peresõbralikud.

Asi kujunes aga hoopis nii, et 17. aprillil olid meil asjad pakitud ja kolisime kogu oma maja kahte pisikesse vagunisse. Selle käigus sai ära antud ja ka visatud väga palju asju, mida meil kohe kindlasti vaja polnud, aga mis mingil põhjusel olemas olid. Kolisime kõik koos: minu kallis mees Breit, poeg Arthur (1,5), kaks koera - Royce ja Eleanor, kass Beebs ja sel hetkel neljandat kuud rase mina, Karmen.