Olin hetke, mil beebi mu rinnale asetatakse oodanud terve igaviku ja siis oli äkitselt hoopis tühjus. Mulle anti sülle natuke kortsus ja limane beebi, kes oli küll armas, aga ma ei tundnud sel hetkel midagi. Minus ei olnud vastupandamatut soovi teda tugevalt emmata või ta pealaele musi teha. Tunnistan häbiga, et vaatasin hoopis anuvalt mehele otsa, et ta beebi enda kätte võtaks. Juba samal õhtul tundsin end süüdi. Emaarmastus pidi ju olema naistesse sisse kodeeritud. Lapse sünnihetk pidi mu elu muutma, aga mina tundsin end ainult väsinult ja ärritunult. Internet lohutas mind veidi ja leidsin mitmeid kogemuslugusid, kus naised tunnistasid, et ka nende emainstinkt lõi välja veidi hiljem, kui nad olid saanud end korralikult välja puhata.

Minu pisike beebi kasvas jõudsalt. Piim tuli rindadesse kiirelt ja tütar sai imemisvõtte selgeks kiirelt. Ta oli igas mõttes õpikubeebi. Hakkas roomama, istuma, lalisema just nendel hetkedel, mis kasvatusalaste raamatute järgi on kuldsed keskmised. Kõik lähedased kiitsid pidevalt, kui armas ja tore beebi meil on ja ma nõustusin. Ta tõesti oli lihtne beebi ja on ka täna üks üllatavalt lihtne nelja-aastane väike preili. Minu emainstinkt on see-eest jäänud tulemata. Ma tahan, et tal oleks hea, aga tihti tundub mulle, et rohkemat ma ei suuda. Ma annan oma lapsele süüa, kannan hoolt, et ta oleks puhas, tal oleks mida selga panna ja millega mängida, aga kohati mu emaroll sellega ka piirdub. Ma ei oska temaga ise koos mängida ja tunnen nagu õhtuse unejutu ette lugemine oleks pigem karistus. Eriti tunnen häbi selle üle, et ma naudin seda aega, mil ta on vanavanemate hoida. Sõbrannad räägivad pidevalt, kuidas tahavad oma last hoida anda ja kui see tehtud, siis veedavad terve õhtu mehega diivanil lapsest rääkides ja mõeldes mida ta teeb. Minule ei tule nendel hetkedel laps pähegi. Tunnistada ma seda muidugi ei julge.

Viimasel ajal olengi end tabanud mõtlemast midagi, mis mind hirmutab. Muidugi ma hoolin oma lapsest ja ma tahan talle vaid parimat. Aga kas ma tunnen tema vastu armastust? Võib-olla ei olegi ma emaks loodud? Ma näen ju ise ka, et minu pilgus ei ole sellist hella soojust nagu emadel tihti on. Ma ei tea, kas asi on lapse iseloomus, või ta tajub mu olekut, aga ka tema ei kipu oma pead mulle sülle panema ega minu seltsi enam suurt otsima. Mul on oma lapse suhtes tihti tunne, et tegu on kellegi teise lapsega, keda ma hoidma pean. Ometigi on laps ju tore ja midagi halba ei tee. On mul midagi viga? Kas ma olen tõesti ainus, kes tunneb, et võib-olla poleks ta pidanud last saama? Mu tütar ei ole ära teeninud apaatset ja mõtetega pidevalt mujal olevat ema, aga ma ei oska kahjuks teisiti..

Jaga
Kommentaarid