Aitäh kaasaegne meditsiin!

Kui ma leiaksin lapsi kapsalehe alt või telliksin toonekurelt, siis oleks väga tahtnud nelja last. Olen mitmeid kordi sellele mõelnud, et kui ma elaksin “vanal ajal”, mil polnud kaasaegset meditsiini ja loodus tegi oma töö, siis mind enam ei oleks ja poleks ka mu lapsi.

Kahjuks pole lapsekandmine ja sünnitamine vist minu kehale mõeldud. Eelnevad sünnitused pole plaanipäraselt läinud ja mu rasedusi saadavad erinevad komplikatsioonid ja tervisemured ning vaimselt hakkab see mind ära väsitama. Jumal, ka füüsiliselt!

Kõige raskem oli minu jaoks selle raseduse algus, kui kahel korral tekkis meeletult suur verejooks. Ma olin mõlemal korral kindel, et nüüd ongi kõik ja tõsiselt üllatunud, kui kontrollis beebi süda lõi. See etteruttav kaotusetunne, kurbus, valu ja hirm olid meeletult kurnavad.

Mõtlesin, et jääks ometi see beebi ellu, sest ma tõesti tahaks väga kolmandat last, aga ma ei suuda seda enam uuesti teha. Tundsin südamest, et neljandat last ma enam saada ei proovi, sest see on nii meeletult raske – terve rasedus muretseda ja hinge kinni hoida, kas beebiga on ikka kõik korras.

Kaal ja isud

Raseduse alguses tundsin tõsimeeli pidevalt nälga. Mul diagnoositi taaskord gestatsioonidiabeet, mis tähendab, et lugesin süsivesikuid ja kõht oli lihtsalt konstantselt tühi. Suuri portse süüa ei tohi, sest veresuhkur läheb liiga kõrgeks. Liiga tihti ei tohi ka süüa, sest veresuhkur peab saama toidukordade vahepeal langeda. Toit peab olema lahja, sest muidu on veresuhkur taas kõrge. Nii ei olnudki mul võimalust kõhtu täis süüa ja ma olin niiii hangry (näljane ja vihane -toim.)!

Pärast umbes kahekümnendat nädalat toimus mu kehas suur muutus ja kadusid igasugused isud snäkkide ja magusa järele. Juunikuust koos kuumalainega algas isutus ja söön nüüdki üsna vähe, seega selles osas olen väga rahul ja õnnelik. Veresuhkur on korras, kaalutõus normaalne, vaatepilt peeglist talutav.

Mu kaalutõus on ka siiani madalam olnud kui eelnevad korrad (sünnitama minnes 25 ja 15 kilogrammi). Hetkel on juures 9 kilogrammi ja beebi on kohe-kohe tulemas. See mõjub mulle vaimselt väga hästi – näiteks teise raseduse ajal tundsin end väga halvasti, sest mul on alati kõht väga suur olnud ja ma lihtsalt ei suutnud enam ära kuulata neid kommentaare teemal, kui suur ma ikka olen. See hakkas lõpus mulle väga raskelt mõjuma...

Poiss või tüdruk?

Eelmiste raseduste ajal soovisid teised mulle tütreid. Kui aeg oli sealmaal, et sain sõpradele, tuttavatele ja töökaaslastele öelda, et sünnib poiss, siis mulle tundus, et nad justkui kurvastasid kaastundest. Mõnel oli kohe selline pilk, et tahaks mulle sõbralikult õlale patsutada ja lohutada: “Pole hullu, küll järgmine tuleb tüdruk!”

Mida paljud aga ei tea, on see, et just poisse ma endale soovisingi. Ma olen selle koha pealt vist vähemusse kuuluv naine. Tavaliselt seostatakse naisi sooviga tütreid saada, et saaks neile selga-külge kleite, sitse-satse, lipse-patse panna. Aga mulle pole need vahukommikarva toad ja riided kunagi meeldinud.

Osa inimesi arvab, et naisena tunneb ema tütre hingeelu paremini ja oskab mängida pigem nukkude kui autoga. Ma ei tea, mulle jällegi meeldis mõte vanemast vennast, kes on oma noorematele õdedele-vendadele abiks, toeks, eeskujuks ja kaitsjaks. Ootasin väga, et mu esimene laps oleks poeg. Teise raseduse ajal lootsin, et äkki sünnib jälle poiss, et kaks vennakest saaksid koos mängida.

Nüüdseks olen ära harjunud, et olen meie pere ainus naine ja mõtlesin, et väga äge oleks, kui kolmas laps ka poiss oleks. Pealegi – milline rahasääst! Mul on kõik poisteasjad alles ja uuele beebile tuleks vaid mõni uus asi soetada.

Aga kui suur tõenäosus see on, et kolmel korral sünnib poiss? Hakkasin end juba varakult harjutama mõttega, et nüüd sünnib tütar ja teate mis? Nii ongi! Minu pojakesed saavad omale pisiõe. Tütre üle on hea meel küll, aga riiete osas pole ma veel siiani leebunud ja pole talle ühtegi asja ostnud. Tuleb sooneutraalselt ja sinisesse riietatud tütar.

Kui sain hakkama kahega, küllap saan ka kolmega!

Kui ma võrdlen teise ja kolmanda raseduse emotsioone selles suhtes, kuidas ma veel ühe lapsega hakkama saan, siis hetkel tunnen end just nii nagu teise raseduse lõpus. Teise lapse perre lisandumine on palju hirmsam kui kolmanda. Hetkel tunnen, et kui ma kahe lapsega hakkama saan, siis küllap saan ka kolmega.

Rupert on beebi sünniks peaaegu nelja ja poolene ning piisavalt suur poiss, nii et temast on mul ikka reaalselt abi ka, kui päeva jooksul üht lisa käte-jalapaari vajan. Ludvig seevastu on päris pisike, alles üks aasta ja kuus kuud. Temale võib uus olukord keerulisem olla. Natuke muretsen, kuidas selline muutus talle mõjub, sest nii väike vajab veel väga palju ema tähelepanu.

Annaks vaid elu mulle kordki hea unega beebi (ja sellise, kellel pole füüsilise arenguga nii kiire, kui poistel oli), siis saan end kenasti oma eluõite vahel jagatud. Kui kolmas oleks selline rahulik tegelane, kes ärkvel olles oma tegelustekil pikutaks ja toimetaks ning magada armastaks, siis Ludvigi jaoks ei muutuks nii palju ja saaksin päeval temaga endiselt tegeleda. Aga kui ei lähe päris nii ja mulle “esitatakse väljakutse”, siis mis mul muud üle jääb, kui sellele rind kummis vastu astuda – elu annab nii palju, kui igaüks kanda jõuab!

Jaga
Kommentaarid