Ometi olen hetkel veel kahevahel. Esiteks seetõttu, et äkki ei saa ma praegu tööle naastes olla suuremale tema esimesel kooliaastal piisavalt toeks. Ta on mul kohati päris tuulepea, unistab ja unustab end igale poole, seega ostsin igaks juhuks ühe väikese seadme ja panin talle koolikoti sisse. See peaks alati mulle näitama ära tema asukoha ning laps lubas pühalikult, et ta seda vidinat kotist välja ei võta. Teisalt, kui väiksem saab suve alguses 2-aastaseks, tundub vastu suve tööle naasta ka päris kurb, kuna suvi läheks ju hukka. Äkki ikka paneks väiksema nüüd kohe lasteaeda ja hakkaks ise tööd tegema? Samas ta on ju veel nii pisikene, äkki ikka oleks pigem mõistlik kuidagi kahepeale teha kodukontorit ja majandada perega ära? Küsimusi on palju.

Kui tööle naasmise teema abikaasale tõstatasin, oli ta mõttega nõus, sest eks praegustes tingimustes on iga lisasent kulla väärtusega. Küll aga on mehe jaoks tegemist suure muudatusega, kuna tema peaks minu tööl oleku ajal olema väiksemaga kodukontoris. Mõneti on see hea, sest siis saab tema ka natuke maitset suhu sellest, kui peab end mitme asja vahel jagama. Ometi eelistaks ta, et oleksin ise kodukontoris, sest siis oleks kodu hoitud ja toidud valmis, aga see pole see, mida ma tahaksin. Tunnen end iga päev järjest rohkem kasutuna ja kui alguses oli plaan minna tööle alles siis, kui pisem on vähemalt 2-aastane, tundub see nüüd hea võimalusena end teostada ja saada välja "päris maailma". Ega ma päris hästi veel ette kujuta, mis saama hakkab ja kas ülemus üldse on nõus mind selliselt tööle võtma, aga unistamine on tasuta...

Jaga
Kommentaarid