Kui meil oleks selline kontor, kus igaühel on oma kabinet, läheksin loomulikult jalamaid, aga avatud kontoriruumis, kus lauad on pundis tihedalt koos… no ei kipu sinna tööd tegema! Nii ma ehitasingi endale elutuppa kontorinurga, kus oleks võimalik töö kallal nokitseda ja samal ajal ka lapsel silma peal hoida. Eks esimesed nädalad näitavad, kuidas see õnnestub, aga kui läheb hästi, siis ma küll pisemat lähiajal lasteaeda ei pane. Oleme kodus vähemalt järgmise sügiseni!

Muidugi oli kodukontori sisse seadmisega palju jändamist, sest tuli välja igasugu ootamatusi. Näiteks oli vaja valida võimsam internetipakett, paigutada kuvarid lastele kättesaamatusse kohta ning ka läpakas asetada nii, et kellelgi ahvatlust ei tekiks seda näperdama tulla. Ülemusega rääkisin läbi kõik detailid, sealhulgas ka selle, et koosolekute ajal on minul ainsana lubatud nii kaamera kui ka mikrofon väljas hoida. Loogiline ju, kuna vaikuses ja rahus ma kindlasti töötama ei hakka ja pole vaja seda lärmi läbi kaamera tervele ilmale vahendada. Samas tunnen, et ootan väga võimalust end teostada, olgugi et osalise ajaga ja koduseinte vahelt.

Suurem laps muidugi leiab, et see on täiesti ebaaus, et emme ja väiksem põnn saavad kodus hommikuti pikalt magada, kui tema peab samal ajal vara ärkama ja kooli sättima. Tegelikult on õnneks hoopis nii, et mina ja väiksem oleme juba tund enne suuremat üleval, seega seda vähem põhjust tal nurisemiseks.

Jaga
Kommentaarid