01.02.2022, 10:01
PERE JA KODU VEEBRUARINUMBRIS | Šokeeritud ema: pärast silmaoperatsiooni teatas arst, et mu neljakuune laps vajab +17 prille
Pere ja Kodu veebruarinumbri kaanelugu räägib Rahvusringhäälingu tunnustatud ajakirjanike Anna ja Kristjan Pihli pereks kasvamisest. Lisaks leiab praktilisi ja puudutavaid lugusid nii värskete beebide kui ka juba koolilaste emadele. Lisaks on veebruar Peres ja Kodus silmakuu ning fookus suunatud laste nägemisprobleemidele.
FOTO:
Südatalvise numbri juhtkirjas jagab peatoimetaja ja mitme lapse ema Elin Järvsaar äratundmisrõõmu teise mitme lapse ema kogemusloost, mis räägib suuremate laste asjade rändamisest pesamunade selga:
Esimest korda Maia-Mari mitme lapse loo (lk 46) fotosid silmates purtsatasin naerma. Minu meelest ei ole paremat pilti, mis võtaks kokku elu järjest sündinud lastega, kui lugematu arv riidekaste. Mul on ka kodus neid ligi kümme ja tihti olen ahastuses: kuhu need kõik mahtuma peaksid, kas sel riidelaviinil kunagi lõppu hakkab paistma? Maia-Maril on mõneti vedanud – kõik lapsed on tüdrukud ja nii õnnestub riiete “pärandamine” paremini. Minul on väikse vahega poiss ja tüdruk, seega kastide sisust vaid osa passib pesamunale selga. Seevastu iga kord, kui lähen külla sõbrannale, kel samas vanuses lapsed tagurpidise soojaotusega, harutame tema samasugused kastid lahti ja proovime riideid vahetada. Tegelikult on nii isegi huvitavam kui oma kastides sobrada!
Kui Maia-Mari räägib, kuidas temal mõni laps pole valmis teise riideid või muid asju üle võtma, siis meil on mure vastupidine. Minu neljane Emil ei raatsi oma asjadest loobuda ka juhul, kui on neist välja kasvanud. Pisike Jete-Liisa sitsib nagu väike kassipoeg ja ootab, millal venna seljast mõni tore ahviga särk talle passima hakkab, või mõõdab silmadega teraselt, millal venna põlved jalgratta pedaale sõtkudes vastu lõuga hakkavad käima. Ikka selleks, et ta neid “suuri ja ägedaid” asju enda omadeks saaks nimetada. Suurt venda valdavad kahetised tunded: ühtpidi on tore meel, et ta saab endale sarnase asja suuremas mõõdus, aga teisalt – väike kadeduseuss võtab võimust, kui ta näeb õde talle armsaks saanud rattaga sõitmas...
Olgu mure nii- või naapidine, on tark mõelda, et lapse mure on alati suur mure. Ning kuigi nii peresiseselt kui ka sõprade vahel riideid ja muid lasteasju ühelt teisele pärandada on mõistlik, loodus- ja rahakotisäästlik, siis aeg-ajalt tasub teha erand ja anda laste soovile järele. Vahel piisab tibatillukesest lausest, otsusest või ostust, et panna põnn siiralt naeratama ja tundma – ta on väga eriline.
Elin
Kõiki Pere ja Kodu värske numbri lugusid saad juba praegu sirvida SIIT või allpool endale huvipakkuvale pealkirjale klõpsates. Ajakirja saad endale postkasti tellida SIIT.
“Tahame Astat arendada kogu aeg tema võimete piiril – räägime temaga palju, seletame ümbritsevat, loeme talle raamatuid. Kardame, ega meie tõttu ei jää tal midagi avastamata. Arutame, kas Asta ikka on meiega õnnelik,” mõtisklevad teleajakirjanikud Anna ja Kristjan Pihl.
“Pärast silmaoperatsiooni teatas arst, et mu neljakuune laps vajab +17 prille. Ma ei suutnud uskuda, et selline number üldse võimalik on,” meenutab segaduses ema.
“Ootasin ärevalt, kui kaua beebi väljavõtmisega läheb. Korraga kuulsin plõksu, vee jooksmist ja siis maailma kõige armsamat heli – oma lapse nuttu. Nuttu, mida ma polnud sünnitustel kordagi varem kuulnud,” kirjutab Signe.
Sünnitama minnes ootad väga, millal saad oma beebikest imetada. See tundub kõige loomulikum tegevus. Kõik ei pruugi alati aga lihtsalt minna. Kui palju tasuks pingutada ja kas see viib sihile?
Küllap on iga koolilaps kurtnud aeg-ajalt hommikuse ärkamise üle ja protestinud koolimineku vastu. Mida teha aga siis, kui koolitõrkest saab pea igahommikune kaaslane?
“Need on Lenna riided ja mina neid ei kanna!” on Maia-Mari tütardega hädas. Kuidas laste soovidega arvestada ja majanduslikult mitte hävida?
“Mul ei olnud pärast lahutust mingit kavatsust uude suhtesse hüpata. Tahtsin tegelda iseenda ja oma tunnetega, mis pikas suhtes kannatada said. Ometi leidsin armastuse ruttu ja täiesti ootamatust kohast – teiselt naiselt,” pihib Helen.
“See on nii kummaline, et tegelikult ma ju ei tunne seda inimest, kes mul siin süles on – ma ei tea teda üldse. Aga ma armastan teda nii palju,” mõtiskleb Märt Koik koos abikaasa Liisaga.
Eesti Vabariigi sünnipäeva eel võtame fookusse eesti keele ja kultuuri nende eesti laste seas, kes Eestis ei ela. Kas ja kuidas õnnestub mujal elavatel vanematel võsukestest siiski eestlasi kasvatada?
Tähistasin just noorema lapse 1,5 aasta sünnipäeva, millega käib traditsiooniliselt kaasas vanemahüvitise laekumise lõpp.
“Olles saanud suhu maitse, mis tunne on olla iseenda tööandja, ei kipu ma enam palgatööle naasma,” tõdeb Kerli. Ta pakub laste kasvatamise kõrvalt koristus- ja toitlustusteenust ning elab kenasti ära.
Lugu sellest, kuidas ma 38aastaselt oma silmad peast välja nutsin ja ennast abitute emade turvakodusse suunata soovisin. Ja sellest, kuidas ma endale uued silmad sain.
Käisin nädalavahetusel kaugtööl ehk tegin Kesk-Eestis kaks laste metsasünnarit. Mulle täiega meeldib see töö. Istusin varahommikul autosse ja sain pea kaks tundi segamatult omi mõtteid mõelda.
Suvi, Lõuna-Aafrika Vabariik, päikeseloojang. 20ndate alguses eestlanna istub tuttavate terrassil ja naudib Aafrika kuldset päikeseloojangut.
“Meie pere on meie lapsed ja meie kodu on meie maakera. Proovin olla meie Maa valvur,” ütleb perega Adanas elav ja kohaliku keskkonna eest võitlev Sindy.
Kui jõuame Emilia, Archie ning nende kahe lapse Evita ja Franzi koju, on öö otsa lund sadanud ja hanged põlvini. Kui ei teaks, et asume Kassisabas, võiks arvata, et oleme sattunud Bullerbysse.
Vabadust ja Eesti sünnipäeva! Musta leiva, räime-kilu, keedumuna, tatra, metsamarjade, kartuli ja peediga. Need on esimesed, mis mulle pähe tulevad, kui küsin endalt: milline see Eesti toit siis on? Vabariigi aastapäeva laud võiks olla just selline, mis tundub “kõige rohkem Eesti” ja muidugi maitseb ka hästi. Tähistame!
See juhtus ühel veebruaripäeval. Oli erakordselt palav ja tuuletu ilm. Ookeanilained rullisid laisalt randa ja mereröövlid ei viitsinud isegi röövida, vaid pikutasid tekil ja võtsid päikest. Aga meres polnud lood sugugi hästi. Vana haikuningas ei viitsinud enam.
Seekord annavad Kertu (4) ja Uku (7) uue elu paarilise kaotanud sõrmikutele ning teevad neist vahvad kaisukad.
Pere ja Kodu lasteosa kaasautor Krista Kruve tutvustab raamatuid, mida ta lapsed Uku (7) ja Kertu (4) raamatukogust välja valivad.
