Ema mõtiskleb: mu kahene poeg on mähkmetes, kas see tähendab tõesti, et olen laisk ja läbikukkunud ema?

Jagasin paar päeva tagasi sotsiaalmeedias üht videot oma kaheaastasest pojast. Videos kandis ta kõigest bodit. Üks naine võttis vaevaks mulle kirjutada ja öelda, et tore laps, kena hetk, aga...kas mul endal pole imelik, et nii suur laps ja silmnähtavalt kannab veel mähet?

Tunnistan ausalt, et kuni selle märkuseni polnud mul tõesti imelik. Nüüd ühtäkki oli. Kurtsin ka sõbrannale, kes üllatus: „Mida? 2a3k laps mähkmetes pole küll mingi vaufaktor! Paljud on ju selles vanuses veel mähkmes," oli ta kiire lohutama. Mina aga mõtlesin, et kas siis ikka on? Täna ma enam beebigruppides aktiivne pole, aga varasemast mäletan hästi, kuidas potitamisjutud hakkasid pihta enne, kui lapsed oma esimesed ampsud kätte said. 

Või olen ma tõesti elanud infosulus ja minuni jõuabki vaid see küllaltki ühekülgne info? Või on siis tõesti nii, et kuskil on seatud mingi ühiskondlik mähkmevabaduse normmäär ja kes sinna selleks hetkeks ei jõua, see ei hakka oma suud ka paotama ja toidab seega taaskord seda „minu laps oli selleks ajaks ammu mähkmevaba" ideaali?

Võib-olla tasuks õppida prantslastelt

Prantslased suhtuvad potitreeningusse omamoodi. Ja üllatuslikult on nende lastel palju vähem tagasilööke ja tihtipeale saadakse mähkmetest korraga vabaks nii päeval kui ööl. Mida nad siis teevad?