TUULI BLOGI: kui kodus kõik pea kohal plahvatab, unistan, et võiksin jälle asjad pakkida ja laia maailma suunduda
Mäletan, kui olin pubekas, mõtisklesin, et huvitav, millise näoga ja milline inimene olen, kui saan täiskasvanuks. Mul on hea meel, et olen täna selline nagu olen: äärmuslik, kirglik oma tegemistes, pidevalt eksiv, päris elu ihkav, rohkem tegev kui tegelikult jaksaks, pidevalt unistav ja planeeriv. Seljataga on 30 aastat vahvaid mälestusi, näoli maha kukkumisi ja uuesti tõusmisi, seiklusi ja hullumeelseid aegu. Aga kõik parem, see on alles veel ees.
Nii nagu iga ema jaoks, on ka minu jaoks suurim elutöö ja rõõm ikka minu lapsed. Kõik on läinud täpselt nii nagu soovisin, tänaseks on mul kaks rõõmusilmset last, kes pakuvad palju armastust ja samal ajal kuhjaga õppetunde. Aga kõige põnevamaks meenutuseks oma seniste aastate jooksul pean siiski oma üksinda seiklemisi laias maailmas. Mis seal salata, kui vahel pea peal kõik kokku jookseb ja plahvatab, unistan jälle asjade pakkimisest ja minemisest.