Miks vabatahtlikud ukrainlasi väsimatult aitavad? "Eestlane teab hästi, et praegu võiks seis ka teisipidi olla. Me teame, mis on sõda," vastavad nad.

“Venemaa püüab ukrainlasi panna uskuma, et neil pole sõpru, keegi neid ei taha, andku parem alla. Meie asi on neil mitte lasta alla anda – öelda, et te elate selle üle, me aitame teid. Me oleme selle sõja tagala,” räägivad Tallinna vabatahtlikud kirglikult.

Meie vestlusringis on neli eesti ema, kelle missiooniks on sõjapõgenikke aidata: Karin, Kadri, Hannele ja Kaila. Lisaks Ukraina sõjapõgenik ja vabatahtlik Natalia.

Kuidas teist vabatahtlikud said?

Karin: Üks tuttav võttis minuga ühendust ja küsis, kas saan transpordiga aidata – Ukrainast saabus Tallinna üks rase naine, kellel oli vaja saada Narva oma tädi juurde. Mul polnud võimalik Narva minna, aga mul oli auto. Tuttav leidis siis ühe juhiloaga inimese, kes sai minu autoga sõita. Autot üle andes nägin seda naist – ta oli viiendat kuud rase, tal oli üks kohver ja kass. Vaatasin talle otsa ja sain aru, et soovin aidata.

Hannele: Mina elasin ja töötasin 2014–2018 Kiievis, Natalia oli seal mu raamatupidaja. Kohe, kui sõda algas, hakkasin uurima, kuidas tal läheb. Kui sain ta oma lastega siia aidata, jäingi edasi abistama. Ja nüüd Natalia juba ise panustab.

Kuidas täpsemalt panustate?

Karin: Mina tegelen ühe inimese ühe murega korraga. Kui näen Facebooki abivajajate gruppides, et kellelgi on vaja midagi, millega saan aidata, siis aitan. Ühele inimesele föön, ühele jalatsid, ühele kodu. Vaatan sellise pilguga, et ikka iga abipalve puhul oleks keegi, kes abi pakub.

Hannele: Mina sõidan päevad läbi autoga ringi ja vean asju abipakkujatelt abivajajatele. Istun pidevalt tele­fonis ja vaatan, kuidas