AVAMEELSELT PÄRAST SÜNNITUST: miks keegi sellest mulle ei rääkinud?!
"Pärast esimese lapse sündi kogesin oma keha imelist taastumisvõimet. Teist last sünnitama minnes võtsin seda peaaegu iseenesestmõistetavalt, aga seekord vedas keha mind alt – minu beebilõhnalist maailma varjutas üks suur saladus,“ kirjutab Maarja (33).
See polnudki suureks veninud kõhunahk, peotäite kaupa välja langevad juuksed või venitusarmid reitel, mis mind morjendasid. Need olid hoopis minu siseorganid, minu „naiste naljad“, mis ei suutnud seekord sünnituse käigus saadud traumade tõttu endistviisi funktsioneerida. Nii oli minu kauaoodatud teise lapse sünnijärgsel ajal mõru mekk man. Koos kehaga oli katki kärisenud ka mu hing. Mõistusega sain küll aru, aga ajuti tundsin pahameelt isegi beebi peale, et ta mind rappinud oli. Seejärel olin pettunud oma kehas, et ta ei teinud minu tahtmise järgi. Aga eelkõige olin pahane kogu ülejäänud maailma peale: miks keegi mind ei hoiatanud?!
Meie, naised, ise esitame oma kehadele ohtralt nõudmisi
Peegli ees näpistame sangasid, puusadel ja pigistame tselluliiti kintsudel, unistades siledast nahast ja veatust vormist. Aga see on vaid see osa meie kehast, mida me näeme. Naise kehas on palju, mis vajaks tähelepanu rohkemgi, kuid mille toimimist võtame nii enesestmõistetavalt. Foorumid, perekooliloengud ja sünniks ettevalmistavad kursused on tulvil infot selle kohta, kuidas naise keha mõni kuu pärast sünnitust veidi liimist lahti on.
Aga ka sellest, et see läheb mööda – aeg parandab kõik haavad. Naise hing ja keha on visad. Hoolimata traumadest, mida sünnitus endaga kaasa toob, elavad naised oma elu edasi, teenides lapsi, kodu, meest ja tööd. Ilmselt oleksin sama teed läinud ka mina, kui mu kehaga poleks juhtunud midagi sellist, mis tõmbas kriipsu peale igasugusele soovile üldse midagi teha või kedagi teenida. Maa külgetõmbejõud tahab peale mu rindade meelitada enda poole ka mu siseorganeid? Emaka allavaje? Uriinipidamatus? Mikrorebendid? Hoopis need on asjad, mida sünnitus ühe naise kehaga teha võib. Mis sangadest ja venitusarmidest te räägite, mõtlesin ma.
Tundsin end poolikuna. Isegi veerandina naisest, kes olin enne
Kergest ebamugavustundest „allkorrusel“ sai kohtumine tundmatuga – emakakaelaga, mis oli tulnud vaatama, mis väljaspool toimub. Praegu suudan võtta seda juba kerge huumoriga, aga tol hetkel nutsin, beebi kaenlas, mehe õlal, tõelises ahastuses. Tundsin end poolikuna. Isegi veerandina naisest, kes olin enne. Kaks nädalat oli sünnitusest möödas. Kusjuures minu ilusast ja edukast sünnitusest. Elu oli hakanud juba tasapisi taas paika loksuma ja nüüd siis see! Pärast esimest suuremat ehmatust ja ookeanitäie pisarate valamist hakkasin asja uurima. Dr. Google ehmatas muidugi kohe ära – tuleb välja, et tilgad (ja hullemadki asjad) püksis ja muud elu häirivad kaebused seal, kuhu valgust ei paista, on paraku üsna tavapärased. See mõte ei rahustanud mind sugugi.
Vastupidi. See ärritas mind!
Kuidas saab see olla tavapärane, kui keegi sellest mitte kusagil ei räägi! Miks ei räägi?! Kaevusin internetisügavustesse ja avastasin täiesti uue maailma – maailma, kus sünnitanud naised elavad alla vajunud organitega. Aevastades, köhides või naerdes endale püksi pissivad või seksivad mehega pelgalt viisakusest, sest selles paigas, kus vanasti möllas kiretorm, valitseb nüüd pilkane pimedus. Enam ei vaadanud ma tänaval vastutulevaid naisi selle pilguga, mis neil seljas on või milline on nende talje. Nüüd püüdsin meeleheitlikult leida nende näost killukestki infot selle kohta, kas ka nemad kannavad endaga kaasas mingit saladust. Noori naisi, neid, kes veel sünnitanud polnud, vaatasin kerge kibestumisega. Luurele mõnega neist ehk isegi läheks, batuudi peale hüppama aga kindlasti mitte!
Loe uuest ajakirjast BEEBI, mis päästab sünnitusjärgsetest vaevustest.
