Eesti naise pereelu Panamas| Mehed on lastekasvatusse kaasatud, nad ei häbene lastega tegelda ega hoolimist välja näidata!

Mõlemad olid saanud 1999. aastal Soomes õppimiseks stipendiumi. Ragne õppis humanitaar­aineid, Yair rahvusvahelisi suhteid. “Armastus. Punkt,” võtab Ragne mälestuse sellest ajast kokku. “Septembris läksin Soome, detsembris olin kõrvuni sees.”

Yair jätkab: “Ragne tundus mulle tagasihoidlik ja kinnine, aga samas intelligentne, tugeva iseloomuga ja otsusekindel.” Algus polnud kerge – mõlemad sõitsid pärast õpinguid kodumaale, arvates, et küll ühel hetkel tunded jahtuvad. Aga ei jahtunud. Muudkui kirjutasid teineteisele kirju ja kui igatsus piinavaks muutus, võtsid kalleid kaugekõnesid. Kaheksakuulise lahusoleku järel võeti vastu otsus, et naine sõidab Panamasse.

Polnud kaubanduskeskusi ega kõrghooneid, linnas tossutasid ringi USAlt humanitaarabi korras saadud vanad koolibussid. Kohvikuid ega kaubavalikut poodides polnud. Kultuurišokk suur! Yairi pere võttis eestlase vastu avasüli. Nad tunnistavad, et ega Ragnel alguses lihtne polnud. Juba ainuüksi pereüritustel kõigi musitamise komme oli talle võõras. Suure pulmapeo asemel tahtis ta tagasihoidlikku koosviibimist pereringis.