Elis Aunaste: "Andke palun aega atra seada!"

Vahel näib, et kõik täiskasvanud peale minu on mu laste põikpäisusest murdumas – nad lihtsalt ei tea enam, kuidas panna mu lapsed suhtlema, kirjutab Elis Aunaste Pere ja Kodus

Olen viimased kuud emalõvina tütreid kaitsnud nii traditsiooniliste vaadetega elukogenud pedagoogide eest kui ka koduseinte vahel. On märtsikuu. Seljataga on 14 kuud kodust eesti-inglise kakskeelsust, milles omakorda 7 kuud Šveitsi saksakeelset lasteaeda vanemal tütrel ja seejärel, peale kolimist, mõlemal 6 kuud õppimist prantsuse koolis. Selle aja jooksul pole lapsed võõraste seltskonnas suud paotanud mitte palju rohkem kui tervituseks vajamineva prao jagu (ja see on üks väga piinatud häälega bonjour, mis sealt kostab).

Suhelda saab ka sajal muul moel peale sõnade. Ja seda lapsed ka teevad. Väike sõbralik müks, häbelik naeratus, kallistus ja isegi süllehaaramine, kui rõõm on eriti suur. Kullimänguga end püüdma õrritamine, koos puude otsas turnimine, asjade vaatlus. See kõik tekitab sõprussuhteid isegi siis, kui üks osapool on ühise keele puudumise tõttu vägagi vaoshoitud. Ja teiseks – andke palun aega atra seada!

Palju kordi olen kuulnud soovitust hakata ise aktiivsemalt seda murekohta ravima, andes lastele prantsuse keele rääkimise julgust, lugedes neile selles keeles raamatuid. Teoreetiliselt justkui hea plaan – ema näitab oma eeskujuga, et uus võõrkeel ei hammusta, hakkame aga assimileeruma. Aga – kes siis õpetab mu just kirjutama ja lugema õppivatele lastele nende emakeelt? 

Loe eesti laste elust teises keelekeskkonnas ja seda, kuidas ühel ajal hoida elus emakeelt ja sulanduda uude keeleruumi.