ELIS AUNASTE: Ma ei sündinud just kuigi funktsionaalsesse perre. Ema ja isa olid tülis või tööl

“Vaadake, lapsed, nüüd on nii, et kui te suvel koos emmega Eestisse lähete, siis pärast seda me enam koos ei ela...” Meil mõlemal on klomp kurgus, kui mu kallis tulevane endine partner seda murduval häälel mu lastele teatab, pihib Elis Aunaste Pere ja Kodu uues numbris.

Mehe muidu suure­pärased kommunikatsiooni­oskused on ühtäkki, pärast kaht ja poolt aastat koosolemist, kui peoga pühitud. Laste ees oleme ju kõik relvitud ja saame esineda vaid iseendana.

Kõik neli – terve meie väike kirju pere – vajuvad vaikusesse, millesse tungib vaid šokolaadivahuste lusikate limpsimise heli. “Me läheme tagasi Eestisse? Pourquoi?” Lydia ninaots on šokolaadine, kui ta oma maia ja uudishimuliku näo topsist välja võtab, et prantsuse keeles aru pärida.

Ma ei sündinud isegi  just kuigi funktsionaalsesse perre. Ema ja isa olid tülis ja tööl ning mina kasvamas vanavanemate hella hoole all. Kuidas ehitub uue elu vundament, kui paketis puuduvad terved suhted vanematega, nende suunamine ja õpetused eluks?