“Olime mu vennal külas – kõik oli korras, lapsed mängisid. Tütar jooksis teistega mööda koridori, kui äkki kukkus tasasel põrandal pikali ja hakkas hetkeks nutma. Kui läksin last lohutama, oli ta kägaras maas, nägu põrandasse surutud, kuid häält ei teinud. Võtsin ta sülle, ent tütar oli ikka hääletu. Ta nägi välja, nagu tahaks nutta, kuid ei hinganud. Sattusin paanikasse,” meenutab ema.

Ema mõtles, et kuna laps oli äsja toidulauast tulnud, läks talle midagi kurku. Sestap viskas ta tütre üle enda jala ning hakkas teda seljale kopsima, sellal kui vennanaine helistas kiirabisse. Paraku koputused ei aidanud. Laps ei hakanud hingama, vaid vajus täiesti süldiks, silmad pahupidi...