Rääkisime Maretiga emaduse teisest küljest, sellest, mis vahel võib kõrvalseisjatele jääda tabamatuks. Sünnitusjärgsest depressioonist räägitakse küll üha rohkem, kuid siiski mitte piisavalt. Depressiooniga ei kipu hoolimata süngetest mõtetest ja ekstreemsest väsimusest keegi end seostama, nii ongi raske sel õigel ajal sabast kinni saada.

Millest Pere ja Kodu eriajakirjas Beebi veel juttu, vaata SIIT!

Lastega kodus olles tundis Maret, et jääb järjest rohkem üksinda ja kapseldub iseendasse. Tahtmata abikaasat ega kedagi teist oma muredega koormata, proovis ta iga hinna eest ise hakkama saada. “Sa pead olema õnnelik selle üle, mis sul on. Ilus kodu, auto ja lapsed... Juba rasedana kuuled igalt poolt “lastest on nii palju rõõmu!”. Muidugi ma olen õnnelik, aga mida mina tunnen, ei ole nagu kellelegi oluline,” räägib ta. 

“Rääkige oma abikaasaga, rääkige oma perega,” teab Maret nüüd soovitada esimest olulist sammu. See tundub ju nii lihtne, ent ometi kulub paljudel ja kulus ka Maretil pikalt, et selleni jõuda. Nüüdseks on Maret käinud nii psühholoogilisel nõustamisel kui ka paari­teraapias. Ta on õppinud oma tundeid analüüsima moel, mis on üsna kadestamisväärne. “Tagantjärele vaadates on selge, et kõik algas juba varem, raseduse ajal,” alustab ta.