Just siis, kui mina olin valmis muutuma, ütles naine, et tahab lahku minna
Siinkohal tasub ilmselt rõhutada, et tegu on ühe osapoole vaatenurgaga. Niisiis, sõna saab Eerik.
Ootamatu teade
“Olin juba pikka aega olnud rahulolematu ja Laurale lahkuminekust rääkinud. See teema oli meil mitu aastat õhus olnud, just minu poolt. Ja paradoksaalsel kombel tuli see otsus mulle ikkagi ootamatult.
Miks ma nii pikalt olin mõlgutanud lahkuminekumõtteid? Ma tundsin end kodus halvasti. See oli ellujäämise, enese säästmise küsimus. Tol ajal oli mul vaateviis, et Laura domineerib nii tugevalt, et mina olen allasurutud seisus. Esmaspäeva hommikuti tööle minnes tundsin pääsemist.
Kuidas see käis? Ta tegi mulle etteheiteid, otsustas osa asju ilma minult küsimata, minuga arutamata. Tema otsustas ja mina pidin tegema, aga see polnud meie ühise otsusena kasvanud ettevõtmine.
Noh, täpselt sama süüdistus on Laural ka mulle. Mõlemal oli tunne, et kui mingi ideega välja tulla, siis teine teeb selle maha.
Praegu saan aru, et allasurutus oli minu sisemine teema, ma ise võtsin selle rolli algusest peale. Laura ilmselt vajas hoopiski, et ma seisaksin enda eest. Teisalt oli mul ootus, et naine lapiks kuidagi minu auke, et ta toetaks mind rohkem.
Siis miski muutus. Käisin Rootsi terapeudi Iris Johanssoni jutul. Temalt sain impulsi teha asju, mida ma kunagi varem polnud teinud: kinkida lilli, öelda komplimente, rohkem oma hobidega tegelda. Ma ei tea, mida Iris Johansson tegi, aga ta puudutas minus midagi sellist, mis mu suhtumist muutis. Sellist hajameelset poololekut kodus oli pärast seda palju vähem.
Ja just siis ütles mu naine, et ta tahab lahku minna. Kõige vastuolulisem ongi, et see juhtus sekund enne seda, kui ma oleksin olnud võib-olla parim partner, kes ma üldse võinuksin olla. Paistis nii, et Laura ei suutnud enam vastu võtta seda, mida ma talle nüüd pakkusin – et tema mõõt oli lihtsalt täis saanud.
Näiteks oli üks selline seik. Meil oli riid ja ta ütles emotsionaalselt: “Lilli sa ka ei või mulle tuua!” Mispeale mina teatasin, et ma ju tõin nädal tagasi. Seepeale ta justkui ehmus. Ta ei olnud neid lilli tegelikult hinges vastu võtnud, kuigi tookord ütlesin talle esimest korda üleüldse, et ma armastan teda ja tahan temaga koos olla.
Me olime tolleks hetkeks koos elanud 13–14 aastat, kuid abielus me polnud ega olnud ka mingit tseremooniat läbi viinud.
Kriisi haripunkt
Oli veel üks sündmus. Meil käis Emori küsitleja. Ilmselt oli meil just tüli olnud, sest Laura küsitlejaga vestlema ei tulnud. Kuid minu sees tol hetkel vaenulikkust polnud, mina olin õnnelik ja rahul.
Laurale ei meeldinud see, mida olin küsitlejale rääkinud. Ta oli vihane ja provotseeris mind. Väiksem laps mängis sealsamas oma puust mõõgaga.
Ütlesin Laurale lõpuks, et kui ta vait ei jää, viskan teda selle mõõgaga. Laura läks veel vihasemaks. Siis ma viskasin teda. Naine sai pihta ja läks endast välja: “Nüüd ma tean, kes sa oled!”
Minu seisukohast vaadates oli selline reaktsioon arusaamatu ja kohatu. Hiljem teatas ta, et oli käinud perearsti juures ja näidanud siniseid plekke ning et tal on olemas kirjalik tõend, et olen teda peksnud. Kuid minu jaoks sellist sündmust pole olnud. Mulle tundus, et ta tahab oma väljaütlemistega tekitada olukorda, kus lapsed jääksid uskuma teda, mitte mind. Paar päeva hiljem ütlesin talle tüli käigus tõepoolest: “Sa oled seesmiselt nii jõhkraks muutunud, et ma võiksin sind läbi peksta.”
Lahkukolimine
Siis käskis ta mul välja kolida. Ma ütlesin, et ma ei kavatse kuhugi kolida, koligu ise, see on minu korter. Kunagi oli meil küll kokkulepe, et juhul, kui peaksime lahku minema, saab ta pool korterit endale. Aga et ta – minu pilgu läbi – oli nii jõhkraks muutunud, ütlesin, et ta ei saa midagi. See, et ta lapsi kasvatab, polnud mulle argument.
Ei, ma ei mõelnud lapsi enda juurde võtta. Eestis pole mehel lootust lapsi saada. Mul on mitu tuttavat, kes käivad kohut laste hooldusõiguse pärast, ent asjata.
Edasi läks nii: pool aastat hiljem, kui olin Rootsis tööl, rääkis Laura lastega. Et mis nüüd juhtuma hakkab ja kus nad elama hakkavad. Ta ei oodanud ära, millal ma tagasi tulen, et lastele koos rääkida, vaid tegi seda omatahtsi.
Lõpuks kolis ta lastega välja ja ma maksin talle pool korterit kinni, sest see kooselu läks liiga hulluks. Ütlesin talle, et ma lihtsalt ostan end vabaks, sest ma ei jaksa seda enam taluda.
Ma ei taha Laurat näidata kuidagi halvemana. Emana, koduhoidjana ja hubasuse loojana oli ta super. Ta tegi süüa, hoolitses, serveeris toitu kaunilt. See oli tema tugev külg. Praegu arvan, et ma ei andnud talle piisavalt head tagasisidet. Laste emana ma usaldasin teda ja usaldan ka praegu. Lahkumineku ajal ja hiljem läksid asjad hulluks, aga ma ei mõista teda seepärast hukka, vaid pigem saan temast aru. Tegelikult olime kaks väga ebakindlat inimest, kes käitusid samal moel ja sisimas elasid seda kõvasti üle.
Algas sõda
Kui Laura oli lastega ära kolinud, ütles ta, et ma ei ole teretulnud nende uude koju. Kui lastega kohtuma läksin, pidin autos ootama, kuni lapsed välja tulevad. See oli alandav, ühel hetkel mõtlesin isegi, et ma ei jaksa seda taluda, kolin Eestist ära. Mulle tundus ka, et mul pole ühtki mehhanismi, kuidas lastega kohtumist reguleerida. Me ei saanud arutada, vaid Laura ütles, millal ja kus sobib.
Kord juhtus nii, et läksin kokkulepitud ajal lastele järele, aga ootasin asjata. Kui siis kella lasin, ei tehtud ust lahti. Hiljem selgus, et Laural oli tulnud spontaanne mõte lastega maale sõita. Mõnikord pidin autos 10–15 minutit ootama, enne kui nad ilmusid.
Et ellu jääda, läksin teraapiasse. Terapeut ütles: “Kui lastega suhtlemine käib ainult naise tingimustel, jäta kõik sinnapaika. See on sinu mehelik ellujäämisviis.” Hakkasin aru saama, miks mehed sageli oma lastega eelmisest kooselust ei suhtle.
Esimestel kordadel läksid lapsed iga kord meie kokkusaamistelt nuttes tuppa, eriti väiksem – suurem hoidis end juba tagasi. Ja mitte ainult nemad. Ka mina nutsin, see oli nii valus.
Kord oli isadepäeva korvpallivõistlus, kuhu poistega läksin. Meil oli tore. Kui lapsed koju sõidutasin, kutsus suurem poiss: issi, tule meile külla. Ma ütlesin, et ma ei saa, teie ema ei luba. Mispeale poiss hakkas nutma ja läks ära tuppa. Pärast tuli mul Lauraga sellest pahandus: mida ma lastele teen, et nad iga kord neilt kohtumistelt tulles endast väljas on.
Uus suhe
Poolteist aastat pärast lahkukolimist tekkis mul uus suhe. Naine oli 32, tema tütar eelmisest kooselust kümneaastane. Raskused tekkisid suhtlemisel naise lapsega.
Algul olin väga avatud: kuna mul endal tütart pole, siis olin isegi elevil. Aga kui tüdruk sai aru, et me konkureerime tema ema pärast, muutus ta nõudlikuks ja hakkas ütlema teravusi. Kuna ma ei olnud oma kodus, oli see mulle raske. Umbes viie kuu pärast hakkasin tüdrukut ignoreerima ja temaga külmalt käituma. Reageerisin mingi piirini, aga olin kaitses. Ma oletan, et naisel oli seda kõrvalt vaadata väga raske. Karistasin tüdrukut: jah, praegu sa oled hea, aga mina ei ole hea.
Selline pinge hakkab suhet lõpuks takistama, hakkab elu takistama. Naine muutus kaaslasena aina paremaks, pingutas kõvasti, ent mina ei tulnud toime. Paradoksaalne oligi, et meie omavaheline suhe läks paremaks, aga minu seesmised vastuolud läksid väga suureks. Lisaks tahtis naine minult last. Mitte et ta oleks peale käinud, kuid see tuli jutuks. Paratamatult hakkas see teadmine, et naine tahab last ja mina ei taha, kusagil kuklas tiksuma.
Mul tekkis kõrvalsuhe, ma ei olnud truu. See tekkis kuidagi väga kiiresti. Rääkisin sellest naisele ja lõpetasin temaga suhte. Võib küll öelda, et ma põgenesin uude suhtesse.
Kolmas katse
Laste teema kerkis üles ka järgmises suhtes. Mu uuel naisel on viieaastane laps. Erinevus eelmise suhtega on selles, et ma olen lapsega algusest peale suletud. Me ei ela küll koos, aga endamisi nimetan end kurjaks võõrasisaks.
Arutasin seda teemat ühe oma sõbraga, kes ka ise elab koos naise ja tema lastega. Ta rääkis, et oli lugenud üht evolutsiooniteemalist raamatut, milles väideti, et loomariigis isa lihtsalt tapab võõra lapse, et tema enda geenid püsima jääksid. Võib-olla on inimesel see ürgne geen kusagil alles ja minu tõrjuv käitumine võõraste lastega on lihtsalt sama reaktsioon inimlikul tasandil.
Ka nüüd soovib naine last – ja ma valetan, kui ma ütlen, et see mind ei häiri.
Mu teine suhe kestis kaks aastat ja praegune on kestnud pool aastat. Selles suhtes ma end allasurutuna ei tundnud. Mu ootused olid palju väiksemad ja pressi ma ei tundnud, see oli koosolemine, mitte et ma pidanuksin kellegi ootusi täitma. Ma polnud allasurutud, vaid pigem tõstetud. Kuigi me vaidlesime palju, lõppesid vaidlused pigem lähendavalt. Ja naise aktsepteerimine – oli imekspandav, et ta talus seda, et ma ei suhtle tema lapsega.
Mida ma kõigest sellest õppinud olen? Praegu arvan, et mu esimene elukaaslane, Laura, on olnud mu kõige suurem õpetaja ja tervendaja. Temata poleks ma saanud seda kogemust, mis mul on praegu.
Pilk tagasi
Tagasi vaadates mõistan, et on suur väljakutse teha suhted heaks. Kui see ei õnnestu, on targem lahku minna. Siiski on algset suhet palju kergem toimima panna kui luua uusi suhteid. Uutesse suhetesse tuleb kaasa liiga palju emotsionaalset kaasavara, pealegi oled juba vanem ja raskem on kohaneda.
Kuidas oma kogemust kokku võtta? See on vastuoluline. Kõigepealt, selle lahkuminekuta poleks ma saanud tervendavat kogemust. Mingis mõttes olen elusam ja tunnen praegu toetust.
Teisalt, mu lapsed muutunud ärevamaks ja rahutumaks. Ja ma ise olen ilma jäänud hingestatud eluvaatest ja muutunud juurtetuks.”
