Kuni lapse pooleaastaseks saamiseni tundsin ärevust, kuid püsis ka adrenaliin ja õnnetunne. Kuid pikapeale lisandus ärevusele magamatus ning lapse aastaseks saades hakkas see mind tükkhaaval­ murdma. Muretsesin peaaegu kogu aeg! Tagantjärele näib täiesti ajuvaba, kui ärevil ma olin – pean lausa pingutama, et neid tundeid detailselt meenutada. Kõige hullemad olid lapsega kahekesi oldud ööd, kui mees oli välismaal komandeeringus. Ärkasin iga krõpsu peale. Kui varahommikul peatus meie tänaval auto, piilusin, süda tagumas, kardina vahelt välja, kahtlustades, et tegu võib olla murdvargaga. Pidin olema iga hetk valmis kaitsma oma last maailma julmuse eest!