"Esimene laps ärkas öösel iga 40 minuti tagant. Kohusetundlikult tõusin üles, vahetasin enamasti mähkmeid ja istusin tissi otsas uneleva beebiga pool tundi diivanil. Asetasin ta siis voodisse tagasi ning vajusin oma sängi. Varsti tundus magama tagasi minek mõttetu – nagunii ärkab ta kohe uuesti üles.

Igal hommikul, kui naabri auto tuled punkt kell kuus me akendesse paistsid, rõõmustasin, et ka ülejäänud maailm hakkab ärkama ja ma ei kanna silmalaugude lahti hoidmise koormat enam üksi. Nii hakkas natuke kergem, kuni uus öö tõi uue katkestatud unejada. Teades müüti, et beebid ei magagi hästi, kannatasin selle lihtsalt välja. Aga olin näinud ka beebisid, kes jäävad oma voodis magama ja ma tahtsin ka seda!"