Toona ütlesin endale, et ju see käib lihtsalt tema elustiili ja seltskonna juurde, pealegi olin selleks ajaks kõrvuni armunud. Nii me kolisime kokku. Mõne kuu pärast langes ta tsüklisse. Läks poodi ja oli siis nädal aega kadunud. Ma ei teadnud, kus ta on, ainsaks märgiks olid sõnumid, et ta on ahastuses ega taha enam elada.

Teadmatus oli kohutav. Helistasin politseisse – inimene on ju kadunud. Kui ta lõpuks naasis, oli tal kassiahas­tus. Tema minevik hakkas lahti rulluma. Tutvudes oli ta esitlenud end kui ettevõtjat, hiljem selgus, et teda toitsid ajutised väikesed ehitustööd. See kõik oli vaid jäämäe tipp.