Mihkel Raud | Mis pagana vahet seal on?

Ma tean perekonda, kus on viis tütart – vanemad tahtsid hirmsasti poega, aga iga kord tuli tütar. Pusisid ja pusisid, aga alati läks „nihu”. Alles viienda tütre sünni järel leppis pere oma saatusega. Ma vean kihla, et kuuenda korraga oleks lõpuks „õnneks” läinud, aga see oleks juba eraldi ja palju pikem jutt.

Ja siis tuleb pealkiri, millele on lihtsalt võimatu mitte klikkida:

Millest Pere ja Kodu mainumbris veel juttu, vaata SIIT!

„Väike rokitšikk või -kutt? Tanel Padar paljastas tulevase lapse soo!”

Klikkisin, ja ma polnud ainus. Kui Delfi statistikat uskuda, oli see päeva loetuim lugu. Ja põhjusega. Esiteks käib jutt Tanel Padarist. Ja teiseks sisaldas pealkiri kõige olulisemat lubadust kõigi lubaduste seas: vajuta siia ja saad teada, kas Taneli perre sünnib poeg või tütar. Ja see on – uskuge või mitte – oluline asi.

„Sünnitanud parem telliskivi, sellega saaks vähemalt maja ehitada,” karjunud india mees oma naise peale, kui too tütre ilmale tõi. Mõnes riigis on asi karm ja valest soost laps võib emale palju pahandust tekitada, justkui see tema „süü” oleks, milline kromosoom tol vallatul ööl kuhu paiskus. Eestis ollakse õnneks rõõmsad nii poiste kui ka tüdrukute sünni üle. Välja arvatud siis, kui üks vanem või – hoidku jumal – mõlemad on pähe võtnud, et nüüd peab perre just see laps sündima. Ja siis ei sünni.