Jonn võib kerida vaat et pea mitmekümne­minutiliseks karjumishooks. Oleme viimase puhul proovinud eri variante, hoidnud näiteks last süles, et ta saaks end turvaliselt välja elada. Tavaliselt ei lõpe see hästi, sest ta vehib käte ja jalgadega ning läheb veel rohkem endast välja. Samuti olen tõstnud ta rahulikult teise tuppa ja öelnud, et kui jonn ära läheb, tuled tagasi. See päädib tavaliselt sellega, et ta karjub end hüsteeria äärele.

Suurim mure on, et lapse jonnihood ajavad meid juba mehega tülli, sest närvid on kõigil viimseni pingul. Mina üritan olukorda lahendada nii, nagu mina oskan, tema nii, nagu tema oskab. Väsinud peast ei tule alati parimad lahendused pähe ja lõpuks kähvame teineteisele keset seda kisa ja pärast vaikime solvunult.