Olen oma laste kasvatamisel paljude asjadega täiesti puusse pannud
“Olen oma laste kasvatamisel paljude asjadega täiesti puusse pannud,” alustab kolme poja ema, terapeut Meeli otsekoheselt. Veel mõni aeg tagasi olnuks tal seda raske tunnistada, kuid viimastel aastatel kogetu on õpetanud Meelit nägema ja tunnistama oma vigu. Ja mis kõige tähtsam – vigadest õppima, käitumist muutma ja oma õppetunde teistelegi jagama.
Kõige valusama õppetunni sai Meeli keskmise poja teismeeas. Kui vanema poja sünni järel oli Meeli kolm aastat temaga kodus, siis noorema kõrvalt hakkas ta sõna otseses mõttes juba sünnitusmajas tööle. “Laps oli suurema osa ajast hoidjate juures, temaga koos olemise aega jäi napiks. Juhtiv ametikoht ja suur vastutus ei lasknud mul lapsele piisavalt pühenduda,” tunnistab Meeli, kelle tähelepanu oli ligi viisteist aastat tööle fokuseeritud.
Meeli suhted pojaga läksid keeruliseks juba siis, kui ta kümmekond aastat tagasi poiste isast lahku läks. Kui vanem poeg hoidis pärast lahutust ema poole, siis noorem, vastupidi, eelistas isa. "Koolist kuulsin vaid süüdistusi poja aadressil,” meenutab Meeli. Veel praegugi valguvad tal silma pisarad, kui ta meenutab toonaseid üleelamisi ja tunnet, et on maailma kõige kehvem ema.