Loe, millest Pere ja Kodu värskes numbris veel juttu SIIT

Lilli sündis 28. detsembril ja saabus koju just aastavahetuseks. “Kui olime aasta viimasel päeval haiglast koju jõudnud, käis õhtul akna taga melu ja lasti rakette. See kõik oli pisut hirmutav ja endalgi oli ärev olla,” kirjeldab Eeva esimest päeva beebiga kodus. “Ma olen ju ka vana muretseja, see on mul emalt ja vanaemalt emapiimaga saadud. Algul muretsesin, miks laps nutab. Usun, et kõik teavad seda tunnet: ma ju tegin kõik õpiku järgi – toitsin, vahetasin mähku, krooksutasin –, aga laps ei tunne end ikka hästi!"

Rõõmuga kodukana

Eeva ütleb, et võib-olla mõned tunnevad kaasa, et näe, muusikud said lapse ja nad ei näegi teda, vaid peavad, pillid seljas, muudkui ringi tuuritama. Tegelikult neil kontserte praegu palju pole. “Ja esinedes oleme laval tunnike-paar ja ülejäänud aja pidevalt lapsega. Kui üks meist käiks üheksast viieni tööl, näeks ta last hoopis vähem. Tavaliselt kestab ka isapuhkus mõned päevad, meie oleme juba mitu kuud kolmekesi kodused ja see on nii mõnus,” rõõmustab Eeva. “Pealegi on meil praegu hästi perekeskne bänd ja elame kõik tervislikku elu. Pigem on veider, kui keegi enne esinemist õlut joob.”

Eeva tunnistab, et kahekümnendad eluaastad olid tõeline pidu ja pillerkaar. “Lõpuks tundus kõik tühi ja sisutu. Isegi kui läksid välja sööma, polnud see eriline. Me ju kogu aeg muusikutena mängime pidudel – oleme alatasa peo või möllu sees. Tundsin, et on aeg muutuseks.”