19. septembri öösel kell 2.25 tundsin tugevat valusööstu ala­kõhus – nagu oleks nuga kõhtu löödud. Valu kadus ja käisin WCs. Magamistuppa tagasi minnes tundsin järsku, et veed nirisevad. Äratasin ruttu mehe Temari (26) ja hüüdsin: “Me peame minema!” Samal ajal lugesin tuhude vahedeks viis minutit. Elame Kosel, kuid õnneks pole Tallinn kaugel, seega otsustasime need 40 kilomeetrit ise sõita. 

40 kilomeetrit haiglani

Poole tee peal tuhude vahed äkitselt muutusid – nüüd olid need vaid kaks minutit. Mul jooksis terve tee peas mõte: mis siis saab, kui ma ei jõuagi haiglasse, enne kui...? Äkki beebil on nabanöör ümber kaela või on ta üldse tuhar­seisus? Mis siis teha?! Ma ei sünnita ometi autos! Korrutasin endale mõttes: me peame jõudma, me peame jõudma! Mees tõstis tempot.