RASKE HAIGUSEGA PEREEMA | Ma tahan ju ka näha, kuidas mu lapsed suureks kasvavad...
Pereema Katrin Urbala-Varusk (35) liigub toa ja esiku vahet aeglasel sammul, vahepeal jalale justkui kindlat toetuspinda otsides, ning palub pisipojale Lukasele (2,5) kombekat selga pannes oma ema appi.
Varem sai tõtakas naine kõigega ise hakkama. Lisaks pere eest hoolitsemisele lõi kaasa külaseltsi, beebikooli, laulukoori, kiriku ja kooli hoolekogu tegemistes – ning valmistas käsitööna imeilusaid rahvariidevöösid. Ent ligi aasta tagasi muutus kõik.
Poegade Lukase ja Markusega (10) oli ta perearstil ikka käinud, kuid ta enda tervis oli olnud laitmatu. “Äkki tundsin pidevat väsimust ja iiveldust. Olin suvel kehalt mitu puuki leidnud ja mõtlesin, et ju olen neilt nakkuse saanud. Arst tegi analüüsid, kust selgus, et borrelioosi ega entsefaliiti mul pole,” räägib Katrin. Tohter soovitas tal hoopis närve ravida. Õhtul kodus patsiendiportaalis oma digilugu uurides märkas Katrin, et arst oli kirjutanud diagnoosi lahtrisse: puugihaigus ei ole, järelikult midagi muud. Juurde oli veel märgitud “tööstress”.
“Mis tööstress, kui ma olen lapsepuhkusel?” küsib Katrin, kes töötas viimati kolm aastat tagasi, enne lapsehoolduspuhkusele jäämist sekretärina. Tööd oli palju, kuid stressi mitte. Mis siis väsimust ja iiveldust põhjustab, jäigi küsimärgina õhku. Enesetunne paremaks ei läinud, mõne aja pärast lisandus köha. Naine üritas kõikvõimalikel viisidel, mis imetavale emale lubatud, köhast jagu saada, kuid tulemusteta. Detsembris, kui ta läks autojuhiloa jaoks perearstilt tõendit saama, kurtis Katrin üle kuu aja kestnud köha. Seepeale kuulas arst kopse ja ütles, et kopsud on puhtad, kuid soovitas köhasiirupit juua. “Mul tekkis tunne, et äkki ma kujutan endale seda kõike ette ja olengi närvihaige,” räägib Katrin pisarsilmi.