Sügavas ajusopis teadsin juba enne diagnoosi, et mul on vähk. Samas teadsin: selle võitluse ma võidan!
(1)Kolmanda staadiumi T-rakuline lümfoblastne lümfoom - lihtsamalt öeldes lümfivähk. Arabella emal Kairil (44) valguvad tütre võitlust meenutades siiani pisarad silmi. Ta mäletab pimedat talveõhtut, kui dr Kaie Pruunsild ta Tallinna lastehaigla hematoloogia-onkoloogiaosakonnas kabinetti kutsus ja 14aastase tütre vähidiagnoosist rääkis. Olukord näis lootusetu: kahtlustati neljanda staadiumi vähki, mille siirded arvati olevat jõudnud kopsu. See oli emale šokk.
Loe, millest värskes Peres ja Kodus veel juttu SIIT
“Kaheaastane raviskeem tundus justkui lõputu protsess, mille tulemust ei teadnud meist keegi,” meenutab ta. Arsti pealtnäha lihtne soovitus vanemaile – jätkata igapäevaelu ja vähemalt osalise koormusega tööl edasi käia – tundus mõeldamatu. Ometi sai just igapäevarutiinist päästerõngas. Poeskäigud, kodutööd ja söögitegu, pere nooremate laste viimised-toomised… see aitas päevi õhtusse saata.
Kõige rohkem aitas aga Kairil ja ta kaasal Ahtil (46) tuju ja positiivsust üleval hoida tütar ise – oma vapruse, positiivsuse ja võitlusvaimuga. Rõõm ei kustunud Arabella silmist ka siis, kui ta oli nii nõrk, et ei jaksanud tualetti minna ja emal tuli teda süles tassida.
Kairile läks väga hinge, kui ühel õhtupoolikul ütles tütar, et ei taha kunagi lapsi, sest ei suudaks sellist valu tunda, nagu ta näeb oma ema tundvat. “Tundsin tohutut jõuetust. Ma tahtsin nii väga teha midagi tütre heaks, aga ei saanud ju…”
Nüüdseks on ravi lõpust möödas pisut enam kui viis aastat ja Arabella on tunnistatud terveks. Juhtus aga nii, et ta rasestus veel enne kriitilise perioodi lõppu. Kui Arabella saaks oma elus midagi muuta, ei otsustaks ta aga teisiti. “Pisiasjad, millele varem mõtlesin, pole enam olulised. Haigus õpetas mind väärtustama õigeid asju – lähedasi ja omaenda tervist,” räägib Arabella mõtlikult. Aastatepikkust võitlust mäletab ta aga siiani selgelt.