Murelik ema: veekeskuses vaatavad vanemad mu nahalööbega last hirmunult ja kutsuvad enda omad eemale

Mäletan hästi, kuidas tundsin kreemi nahale määrides oma käte all kobrutavat ja ville täis nahka ning kuidas üritasin samal ajal rahustada hüsteeriliselt nutvat last. Kuigi perearst ei osanud midagi arvata peale selle, et küll läheb üle, ei andnud emasüda tollal mulle rahu. Jumal tänatud!

Tuli välja, et lapsel oli haigus, mis vajas haiglaravi ja mis oleks sekkumata jätmisel võinud talle väga ohtlikuks osutuda. Kirjutasin sellest siin.

Tänaseks on sellest episoodist möödas peaaegu pool aastat. Teadmine, et viirus jääb alatiseks lapse kehasse, tiksub mul alati kuklas. Iga kord, mil ta atoopiline nahk jälle ägeneb, on see minu silmis potentsiaalne oht uueks rängaks haigushooks, mistõttu on meie argielu täis üsna palju muret. Samuti oleme pidanud palju ümber kujundama meie igapäevaseid harjumusi. Kõik selleks, et lapse nahka kontrolli all hoida.