Peidetud usk, et enese traumeerimine on õiglane

Palju öeldakse ja mõeldakse, et me ei tohiks sõjaõudusi kajastavatest piltidest ja lugudest hoiduda, sest nii hülgame ukrainlased: nemad ju peavad nende õudustega koha peal päriselt toime tulema, meist poleks õiglane elada ilusas mullis ja end koledustest säästa.

Ent õudustest osa võtmine tekitab tugevaid emotsioone. Need omakorda vähendavad meie võimekust arukaid valikuid teha. Jubedad pildid ja lood võivad olla traumeerivad, kahjustades vaimset tervist (nt uneprobleemide, kõrge ärevuse ja stressi kaudu). Sellisel juhul vähendame oma ressursse ja meil on vähem jaksu ka reaalseks aitamiseks.

Enda raskuse pisendamine või eitamine

“Ah mis mul viga, mul pole õigust viriseda” võib suust lipsata, kui enda raskusi võrrelda sõjapiirkonna elanikega. “Ja isegi kui mind tabavad kontrollimatud nutuhood või on raske sundida end üldse teki alt väljuma, siis see on ju pisiasi võrreldes näiteks plahvatuste keskel olemisega.” Igati mõistetav loogika, ent võrdlemine ja pisendamine tegelikult ei aita.

Kasulik on ausalt otsa vaadata, millise emotsiooniga on tegemist

Pole mõtet püüda end mõistusega ümber veenda, et mu emotsionaalne kogemus peaks olema teistsugune kui see juba on. Pigem on kasulik ausalt otsa vaadata, millise emotsiooniga on tegemist. Näiteks: tunnen praegu abitust. Emotsiooni uurimine ja nimetamine on kasulik soovitus mindfulnessist (e.k teadvelolek), mis on teaduspõhine meetod nt stressi ja kurnatuse vähendamiseks (vt ka Tartu Ülikooli uuring Vaikuseminutite teadveloleku programmi kohta).

Endale emotsioonide keelamine ja kogemusega võitlemine

On hästi inimlik mitte tahta negatiivseid emotsioone nagu ärevus, süütunne või abitus. Ent vabanemise soov võib sageli tulemuseks anda nõiaringi: ma ei taha ärev olla, püüan kogu hingest mitte ärev olla, ent muutun selle tulemusel isegi ärevamaks, sest tunnen nüüd ärevust ka oma jätkuva ärevuse pärast.

Oma kogemusega võitlemine tekitab pinget ja emotsiooni allasurumine kipub hiljem kätte maksma. Kui saame oma emotsioonil lihtsalt olla lubada (kasvõi korraks!) ja enda hetke kogemust aktsepteerida, siis pinge lõdveneb ja sageli on kergem olla. Ka seda kunsti saab omandada teadveloleku abil.

Enda üksi jätmine ja kapseldumine

Kui sõja alguses olid šokk ja ärevus väga esil, siis nüüd võib märksa kergemini tekkida tunne, et ainult minul on raske ja olen selle kogemusega üksi. See on levinud kalduvus, et millegagi hädas olles tunneme end üksiku ja teistest eraldatuna.

On fakt, et miljonid teised inimesed on Ukraina sõjast puudutatud ja minuga samataolist kogemust läbi tegemas. See ei vähenda sugugi minu raskuse olulisust, pigem saab see luua inimlikku ühendatust - tegemist on üldinimliku kogemusega ja me oleme selles koos. Selle teadvustamine võib pakkuda palju toetust ka füüsiliselt üksi olles.

Enesekriitika ja endaga pahandamine

Kipume oleme endaga nõudlikud ja kriitilised, lajatades hinnangutega ka raskematel hetkedel. Näiteks “Olen ma alles hädapätakas!”, “Peaksin sellega paremini hakkama saama”, “Minust võiks palju rohkem kasu olla, miks ma rohkem tehtud ei saa.” Kui oma sõprade suhtes oleksime samas olukorras mõistvad ja toetavad, siis endaga kaldume olema kriitilised ja karmid.

On tõeliselt kasulik osata ennast toetada sama hästi kui oma sõpru. Et seda oskust kasvatada, saad soovi korral juhendatult läbi proovida samme, kuidas end raskete kogemuste puhul tõhusalt toetada: uuringutes tõendust leidnud 3 sammu leiad psühholoog H. Väljaste poolt juhendatult siit. Sellele praktiliste nõuannete lehele on koondatud teisigi toetavaid teadveloleku materjale.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid