Heidit Kaio aastaid kestnud diagnoosijahist: mu poeg pole rumal, tal on düsleksia

„Diagnoosi selgumine oli lapsele väga oluline hetk. Ta oli ju pikalt aru saanud, et mingid asjad on talle rasked, aga ei mõistnud, miks. See tekitas temas hirmu, et äkki on ta lihtsalt rumal,” seletab Heidit oma poja Villemi siseheitlusi. Pikalt peeti tema muret lihtsalt õpiraskuseks.

Kui kooliaeg oli ukse ees ja Villem ei tundnud ikka tähti, pöördus Heidit logopeedi poole. Ema-poeg said harjutused, mida kodus teha, aga abi neist polnud. Kooli minnes tekkis sellest, et laps lugeda ei osanud, peagi murekoht. „Kuigi 1. klassi algul käiakse tähed läbi, on tegelikult Eestis eeldus, et laps oskab kooli minnes lugeda."

Tagantjärele hinnates tegi Heiditi meelest olukorra keeruliseks see, et nii õpetaja kui ka hiljem Rajaleidja käsitlesid asja õpiraskusena. „Mitte kellelgi ei tekkinud mõtet, et selle taga võiks olla düsleksia," ohkab ta. Piir saabus Heiditi jaoks 2. klassi kevadel, kui